Nonii. See oligi siis nüüd minu lugu. Põhimõtteliselt oleks see pidanud olema minu variant narkootikumidevastasestkampaaniast või midagi taolist. Aga ma ei viitsi inimestele mingit moraali lugema hakata. Niikuinii oleks neil ükskõik. Niikuinii tahaksid nad ikka kõike ise proovida.
"Ükskord me käisime kooliekskursioonil Frankfurdilennujaamas. See on Euroopa suurim lennujaam ja maailmas suuruselt teine. Meie giid ütles, et me tohime pildistada kõike, välja arvatud Iisraelilennuk. Neil olid sellised turvameetmed. Hiljem selgus, et enamus sellel ekskursioonil tehtud pilte olid sellestsamast paganama Iisraeli lennukist. Saad sa aru, mida ma sellega mõtlen, Karl? Kui keegi ei oleks öelnud, et seda lennukit pildistada ei tohi, siis ei oleks nähtavasti kellelgi olnud vähimatki isu seda faking lennukit pildistada. Keelatud vili on magus, eks ole? Nuh, ja kes ütleb, et tegelikult ei ole see kõik samamoodi ka teiste asjadega siin maailmas?? Me muudkui käime ringi ja korrutame noortele, kui pahad asjad need narkootikumid on ja et neid ei tohi kohe üldse tarvitada. Aga järsku on nende faking narkootikumidega suhteliselt samamoodi? Kui täiskasvanud ja õpetajad ja kõik muud säänsed üle keskmise tähtsad tegelased ei käiks kogu aeg ringi ega kuulutaks hommikust õhtuni, et "Drugs are bad, drugs are bad!!!", siis äkki ei tekiks mõnele paganama pubekale sellist mõtetki. Saad sa aru, mida ma silmas pean? Ah, tegelikult, mida ma ikka nii väga tean. Lihtsalt turgatas pähe selline mõte." (lk 162)