Paul Klee, "Geeniuse vaim" (1922)


Proosa

muuda
  • Me tunnustame heal meelel geeniuse väärtust, aga ta ise ei tohiks seda teha.



  • Ma ei salga, et minu umbusk meie aja maitse vastu on kasvanud ehk isegi laiduväärse liialduseni. Iga päev pean ma nägema, kuidas inimesi geeniusteks tituleeritakse, nii nagu vahel keldrikakandeid sajajalgseteks hüütakse, mitte et neil nii palju jalgu oleks, vaid et enamik inimesi neljateistkümneni lugeda ei mõista. Seetõttu ei usu ma enam kontrollimata mitte kedagi.
  • Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 13


  • Geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu. (lk 17)
  • Ilu on üks Geeniuse vorme – muidugi on ta Geeniusest kõrgem, sest ta ei vaja mingit seletust. Ta on üks maailma suuri tõdesid. Temas pole küsitavusi.


  • Mistarvis arvustajaid! Maha arvustajad, kes ei oska piiri pidada ei kiituses ega laituses. Meie joome mõistlikkudena inimestena ning kui tunneme geniaalset vaimu lendavat pää kohal, võtame sule kätte ning pistame paberisse. Aga mis meie kirjutame, seda pole tarvis sugugi kohe teise nina alla pista.



  • Tomile meenus, kuidas ta oli Dickie Greenleafiga Schrieverite kokteilipeol käinud. Küllap olid Greenleafidel Schrieveritega sõbralikumad suhted kui temal, ega muidu, sest tema oli Schrieveritega ju vaevalt kolm-neli korda kohtunud. Ja viimati, mõtles Tom, oli ta neid näinud tol õhtul, kui ta oli aidanud Charley Schrieveril tuludeklaratsiooni täita. Charley oli vabakutseline telerežissöör, kelle arvepidamine oli sassis mis sassis. Charley oli pidanud Tomi geeniuseks, sest Tom oli leidnud võimaluse, pealegi täiesti seadusliku, kuidas Charley saaks palju vähem tulumaksu maksta, kui ta ise oli rehkendanud. Võib-olla seepärast oligi Charley teda härra Greenleafile soovitanud. Ta võis öelda härra Greenleafile, et Tom on intelligentne, tasakaalukas, piinlikult aus ja väga abivalmis. Selles ta kahjuks eksis. (lk 7)


  • [Pierre-Marie:] Kõik see dogmatism, istumine Meistri jalgade ees. Café de Flore on nagu Kaana pulm, kus ka kõige vesisemad sõnad viinaks saavad. Kõik see pühakutekultus. Ainus, kes seni puudub, on Neitsi, aga küll seegi tuleb. Mõni kena näolapiga ja saledate säärtega tütarlaps, kes kirjutab midagi kokku ja otsekohe lüüakse geeniuseks.


  • [Marju Lepajõe] oli suurem kui ta saatus. Tema pärandist vaatab vastu väga elus, dünaamiline ja jõuline loovisiksus. Kui hakata otsima, mis on selle loovuse tuum, jõuab paradoksini: huvitavamad inimeste seast on geeniused, kõige normaalsemad inimesed, kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt.


  • Küllap on see autori geniaalsuse tunnus, et veel aastakümneid hiljem pärast esimest lugemist võib oma lemmikute saatuse üle pead murda.


Joonas kehitab õlgu. Raffael, Michelangelo, Leonardo, Tizian. Kuidas võiks tema öelda, kes geeniustest on see kõige suurem? (lk 80)

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel