Proosa muuda

  • Blaisois oli suure kasvuga lihtsameelne poiss, kes ei teadnud muud, kui et käsk tuli täita, ja oli seepärast otsekohe küsinud abee d'Herblay'd ning hoolimata Bazini kinnitustest, et ta peremees pole kodus, käis ta nii ägedalt peale, et Bazin lõpuks tõsiselt vihastas.
Nähes Bazini kirikuteenri rüüs, ei lasknud Blaisois ennast tema kinnitustest kõigutada ning tahtis temast vägisi mööda minna, arvates, et mees, kellega tal tegemist on, omab kõiki vaimuliku voorusi, see tähendab kannatust ja kristlikku lahkust.
Ent alati kui Bazinile vihast veri pähe tõusis, muutus ta jälle endiseks musketäri kannupoisiks. Seepärast haaras ta luua ja virutas Blaisois'le mööda turja, öeldes talle:
"Te solvasite kirikut, mu sõber, te solvasite kirikut!" (lk 403)
  • "Asjad on küll päris sassis," sõnas Porthos, "ja ma mõistan nüüd, miks Aramis mulle nii tungivalt soovitas seda jubedat Mordaunti ära kägistada."
"Tasa!" ütles d'Artagnan, "ärge seda nime suhu võtke."
"Aga ma räägin ju ometi prantsuse keelt, nemad aga on inglased!" vastas Porthos.
D'Artagnan vaatas Porthost imetlusega, mida taibukas mees ei suuda vältida, nähes teiste uskumatut lollust. (lk 577)
  • "Teie käsivarred on ikka endiselt tugevad, eks ole, Porthos."
Porthos tegi mansetinööbi lahti, keeras särgikäise üles ja vaatas rahulolevalt oma soonilist käsivart, mis oli jäme nagu tavalise mehe reis.
"Jah," ütles ta, "üsna tugevad."
"Nii et te keeraksite ilma suurema vaevata need tuletangid rõngasse ja teeksite sellest söelabida varrest korgitõmbaja?"
"Kindlasti," ütles Porthos.
"Eks vaatame."
Hiiglane võttis mõlemad esemed ja kujundas need suurima kergusega ja ilma nähtava pingutuseta oma kaaslase soovi järgi ümber.
"Palun väga," sõnas ta.
"Suurepärane!" kiitis d'Artagnan. "Te olete tõepoolest andekas, Porthos."
"Olen kuulnud," ütles Porthos, "et keegi Milon Krotonist olevat teinud ennekuulmatuid asju, ta olevat sidunud köie ümber pea ja keerutanud seda niikaua, kuni köis katkenud, olevat tapnud ühe rusikahoobiga härja ja tassinud selle seljas koju, olevat hobust tagumisi jalgu pidi kinni hoidnud ja nii edasi. Lasksin endale Pierrefonds'is kõigist neist vägitegudest jutustada ja tegin kõik järele, ainult köit ei suutnud ma ümber pea katki rebida."
"See näitab, et jõud ei asu teil mitte peas, Porthos," sõnas d'Artagnan.
"Ei, see on mul käsivartes ja õlgades," vastas Porthos lihtsameelselt. (lk 841)



  • Tom mäletas, et oli juba kaheksa-aastasena andnud endale sõna, et põgeneb tädi Dottie juurest, oli kujutlenud vägivallastseene — tädi Dottie hoiab teda kinni, tema kolgib tädi rusikatega, paiskab ta pikali, kägistab teda, rebib viimaks ta kleidilt suure prossi ning torkab talle sellega mustmiljon korda kõrisse. Seits­meteistkümneselt oligi ta ära jooksnud, aga tagasi toodud, kahekümneselt oli ta uuesti põgenenud ja sedapuhku õnnestunult. Hämmastav ja hale, kui lihtsameel­ne ta oli olnud, kui vähe ilmaelust teadnud, nagu oleksid tädi Dottie vihkamine ning põgenemisplaanide tegemine võtnud nii palju aega, et ta ei jõudnud ei õppida ega kasvada. Tom mäletas, kuidas oli end tundnud, kui oli New Yorgis kohe esimese kuuga kaubalaost lahti lastud. Teda oli peetud tööl vähem kui kaks nädalat, sest ta oli nõrk ega jaksanud kaheksa tundi päevas apelsinikaste tõsta, aga ta oli rühmanud, mis jaksas, et teda ei vallandataks, ning mäletas, kui kohutavalt ülekohtuseks ta oli vallandamist pidanud. Ta oli jõudnud otsusele, et elus tuleb looma moodi rabada, olla niisama vintske nagu teised kaubalaos töötavad jõujuurikad — või nälgida. Ta mäletas, et oli kohe pärast seda varasta­nud poest leivapätsi, viinud koju ning pistnud kinni, tundes, et maailm võlgneb talle pätsi leiba — ja enamgi. (lk 29-30)
  • Ta seisis, selg sirge, nägu tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui keegi peaks teda kõnetama. Tomi valdasid samasugused tunded nagu laeval, ainult veel tugevamad, ta oli tulvil head tahet, oli härrasmees, kehe minevikus polnud ainsatki räpast saladust. Ta oli Dickie, heatahtlik lihtsameelne Dickie, kes oli valmis igaühele naeratama, igale küsijale tuhat franki pihku pistma, vanatoi nuiaski raha, kui Tom katedraaliväljakult lahkus, ja Tom andis talle krabiseva sinise tuhandefrangise. Vanatoi nägu venis laiale naerule ja ta puudutas mütsiserva. (lk 87-88)
  • [Marge kirjas Dickie'le:] Nüüd on päris selge, et Sa põgened minu eest ega taha mulle otsa vaadata. Tunnista ometi ausalt, et ei saa oma sõbrakeseta elada. Kahju, et Sul ei jätkunud varem julgust seda otsekoheselt öelda. Kas Sa pead mind naiivseks kolkaplikaks, kes ei tea ilmaelust midagi? Ise Sa oled kolkast! Igatahes loodan, et minu kiri võtab Su süümepiinu vähemaks ja lubab Sul pea jälle püsti hoida. Kõige parem on see, kui armastatu üle saab uhke olla, eks ole nii? Me ju rääkisime kunagi sellest. (lk 122)
  • Tom vaatas talle otsa. Peter oli oma iidsest Iiri lossist rääkinud ja ka fotosid näidanud. Mõte Dickie'le vilksatas läbi Tomi aju nagu lummutis, nagu õel kalbe tont. Sellepärast, et Peteriga oleks võinud minna samamoodi, mõtles Tom. Ausa­meelne, pahaaimamatu, naiivne ja õilis. Ainult et tema moodi polnud Tom mitte natukestki. Ent ühel õhtul oli ta Peteri meeleheaks kõnelnud inglise aktsendiga, matkinud Peteri kombeid ja kõigutanud rääkides pead ning Peterile oli see kangesti nalja teinud. Seda poleks tohtinud teha, mõtles Tom nüüd. Tal oli häbi. Häbiväärne oli ka mõte, et Peter oleks võinud olla Dickie asemel. (lk 181)