ProosaRedigeeri


  • See on minu lihtne religioon. Ei ole vaja templeid, ei ole vaja keerulist filosoofiat. Meie enda aju, meie enda süda on meie templiks; filosoofiaks on lahkus.
    • Tenzin Gyatso, "Kindness and Compassion", rmt: The Dalai Lama: A Policy of Kindness (1990), lk 52


  • "On olemas selline asi nagu uhkus," seletas ta mulle. "Uhkus selle üle, kuidas sa kaupled. Võin teile kinnitada, et keegi teine ei ajaks seda äri sel kombel nagu mina. Tänapäeva maailmas pole üldse mingeid kombeid, noormees. Ei ole lahkust. Ega vastutulelikkust. Mitte keegi ei mõtle ligimesest kõige paremat. Ärimaailm on muutunud raamatupidamistehteks, mida sooritavad masinad ja mehed, kes on väga masina moodi, kuna neil pole hinge. Ei ole enam au ega usaldust ja kehtima on hakanud hundikarjaeetika." (lk 39)


  • Meil kõigil peab jaguma n-ö kriisiametite pidajate vastu empaatiat ja lahkust. [---] Kui väsinud pereõde palub oodata, siis ei ole mõtet teda süüdistada pikkades järjekordades. Kui klienditeenindaja ei naerata toidupoes, siis tõenäoliselt on tal tulnud kassast läbi lüüa juba rekordilised kogused toitu ja ta enam ei jaksa. [---] Piirivalvur ei ole süüdi, et sa pead ankeeti täitma ja aega kulub rohkem kui tavaliselt. Kõik need inimesed hoiavad ka eriolukorras meie ühiskonda toimimas. Oleme mõistvad ja heatahtlikud.


"Ah viimast päeva oled? Siis ma sind küll palja käega ära ei lase." Ja kingib mulle mesipaku koos mesilasperega.
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 88


  • Nõukaajal suheldi füüsilises mõttes tõesti lähemalt ja vahetumalt (isegi telefoniautomaat tänavanurgal oli tihti rikkis, nii et pidi ise kohale minema.) Küsimus on aga selles, kas säärase suhtlusega kaasnes tingimata helget sooja meeleolu, kas "inimlahkuse piimanired" voolasid? Tundub, et nõnda seda vahel vaikimisi kujutletakse. Ent kui see tõepoolest nii oleks olnud, siis miks üllatas turiste läänest, kui vähe meie inimesed naeratasid, kui sünged olid näod tänaval?
    • Mihkel Mutt, "Millest jutustab meile ühistransport" Postimees, 6. oktoober 2018


[Mõistus:] Vihkamist leevendatakse lahkusega, kadedust tagasihoidlikkusega, põlgust kuulsate sõpradega, auväärsete teadustega ja voorusega. Roomas polnud algul keegi põlatum kui Brutus, pärast oli ta sellest kaugemal kui keegi teine. Saada ka sina midagi head ja suurt korda, nii et sind ei oleks võimalik põlata!

  • Francesco Petrarca, "Ravimeist nii hea kui ka kurja saatuse puhuks", II raamat, dialoog XXXVI "Põlgusest", tlk Ülo Torpats; rmt: "Renessansi kirjanduse antoloogia", 1984, lk 34


  • Vormi sümmeetria on haruldane ja hinnaline and, kuid on teisigi omadusi, mis on ilule samavõrd hädatarvilikud. Olgu naise võlud ka vägagi mõõdukad, ent kui tema näoilme väljendab säravat mõistust ja lahkeid tundeid, tema kuju hiilgab tervisest ja tema rõivastus paistab silma maitseka lihtsuse poolest, mõjub ta vältimatult ülimalt ligitõmbavana, samas kui kehv tervis, tobe või ebasõbralik näoilme ja vulgaarne maitse rikuvad ka kõige sümmeetrilisema vormi ja joone mõju. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


  • Ole vanade inimeste vastu lahke, isegi kui nad on vastikud. Kui vanaks jääd, ole noorte inimeste vastu lahke. Ära viska neid kepiga, kui nad kutsuvad sind vanaisaks. Nad on sinu lapselapsed! (lk 2202)
  • Ole füüsiliste esemete vastu lahke. (lk 2206)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


  • Talviti oli mu maailm hoopis kitsas, sest oma esimesed jalatsid sain alles Rummusaarelt lahkumiseks. Talvedel aga olid siiski oma võlud. Kuskil mujal pole ma näinud nii ilusaid jäälilli kui pakane neid Rummusaare vanatare suitsunud aknaklaasidele maalis. Aga peaasi oli ikkagi see, et talvel käis tee otse Rummusaare aida tagant läbi ja siis sai näha hoopis rohkem võõraid inimesi kui suvel. Vahel juhtus ka, et mõni tuttavam teesõitja astus sisse sooja. Enamasti oli neil minu jaoks ikka lahke sõna ja mõnel isegi närtsinud õun või hapu kompvek. Nii hea sõna kui hea asi olid mulle ühtemoodi suureks külakostiks. (lk 6)


  • Hoopis teistsuguse näo tegi aga noorperenaine, kelle õuele Sammalhabe peatselt sisse keeras, et Rudolfi jaoks piima paluda. See noorperenaine ei olnud oma elus veel ühtegi naksitralli näinud ja vahtis nüüd Sammalhabet lausa ebaviisaka imestusega.
Sellest hoolimata kummardus Sammalhabe aupaklikult ja kergitas kübarat.
"Tere päevast ja head karjaõnne," ütles ta kombekalt.
Täiesti sobimatult tõmbus noorperenaise ümmargune roosa nägu laiale naerule.
"Oh armas taevas, sa oskad isegi rääkida!"
"See tagasihoidlik oskus on mul tõesti olemas," jätkas Sammalhabe endise viisakusega. "Aga paraku valdan ma ainult igapäevast kõnekeelt. Kui ma oskaksin ka luuletada nagu näiteks mu sõber Muhv, siis kirjutaksin teile heameelega mõne väikese värsi."
Viimaste sõnade mõjul muutus noorperenaise suhtumine Sammalhabemesse korrapealt hoopis teistsuguseks.
"Oh sind küll!" hüüatas ta mahedal häälel. "Või kirjutaksid mulle värsi! Ja kuigi sa luuletada ei oska, mu väike, ikkagi oled sa esimene, kellele niisugune asi üldse pähe tuleb, - senini pole veel keegi mulle värssidest rääkinud. Kas ma saan ehk sinu heaks midagi teha?"
Sammalhabe osutas oma tühjale piimamannergule.
"Kui ma haige jaoks veidikese rõõska piima saaksin, siis..."
Noorperenaine katkestas teda.
"Ah haige jaoks? Ah rõõska piima? Oh ei, oh ei! Mitte rõõska piima ei anna ma sulle, vaid rõõska koort! Sest haige peab ennast ju ometigi kosutama. Või mis sa ise arvad?"
Vastust ära ootamata haaras ta Sammalhabeme käest mannergu ja ruttas jooksujalu maja poole. Uksel ta seisatas korraks ja vaatas tagasi.
"On see haige sulle sugulane?"
"Seda just mitte," ütles Sammalhabe. "Ta on piltlikult öeldes rohkem nagu sõber."
Noorperenaine noogutas mõistvalt ja kadus tuppa, et sealt varsti uuesti välja ilmuda, endal piimamannerg pilgeni värsket koort täis. Nüüd pidi ta astuma väga ettevaatlikult, et koor maha ei loksuks. (lk 106-107)

DraamaRedigeeri

  • [Leedi Macbeth:] Su nägu, taan, on nii kui raamat lahti:
    sealt paistab veidraid asju. Aja petteks
    näi nii kui aeg. Sa kanna lahkust silmis
    ja käes ja keelel. Näi kui süütu lill,
    kuid ole uss seal all.