Kaastunne

Proosa

• 503. Kiivus on suurim kõigist pahedest, ning ühtlasi see, mis äratab vähim kaastunnet neis, kes teda põhjustavad.
  • François de La Rochefoucauld, "Maksiimid", tlk Aleksander Aspel, rmt "Valik prantsuse esseid", 1938

• Mis puutus toast lahkumisse, siis nii palju ma täitsin käsku. Kuna ma ei teadnud, kuhu need kitsad koridorid viivad, jäin ma seisma ning olin tahtmatult tunnistajaks ühele stseenile, mida oli raske mu peremehe loomusega kokku viia. Ta ronis voodile ja kiskus akna lahti, purskudes seejuures ohjeldamatusse pisaratevoolu. "Tule sisse, tule sisse!" nuuksus ta. "Cathy, tule ometi. Oh tule, ainult veel üks kord! Oh mu kallis, kuule mind seekord, Catherine, kuule mind ometi!" Vaim ilmutas vaimu tavalist kapriisi ning ei andnud mingit märku oma olemasolust. Vaid tuul keerutas lund aknast sisse ja minuni jõudnud iil kustutas küünla.

Heathcliffi karjeid saatvas valupurskes oli niisugune ahastus, et kaastunde tõttu ma ei märganud selles peituvat naeruväärsust, ning ma tõmbusin eemale, olles pooleldi vihane, et ma seda üldse kuulasin, ning pooleldi mures, et ma talle tollest idiootlikust luupainajast rääkisin, kuna see oligi ta meeleheitele viinud; kuigi see oli mulle arusaamatu, miks. (lk 30)

• [Mrs. Dean mr. Hindley naisest:] See naine polnud nende killast, kes enda pärast majarahu oleks häirinud. Sellest hetkest peale, kui ta üle läve astus, näis teda rõõmustavat iga asi, mida ta silmas, samuti kõik, mis ta ümber toimus, välja arvatud matusteks ettevalmistamine ja leinajate sealviibimine. Mulle jättis ta veidi lapsiku mulje, kui ma nägin, kuidas ta end matuste ajal ülal pidas. Ta jooksis oma tuppa ja tahtis, et ma kaasa tuleksin, kuigi ma oleksin pidanud lapsi riidesse panema. Ja seal ta istus ja värises, käed kokku surutud, ning küsis kogu aeg: "Kas nad on juba läinud?" Siis hakkas ta hüsteerilise erutusega kirjeldama, kuidas talle mõjus musta nägemine. Ta võbises ja vabises ja hakkas lõpuks nutma, ning kui ma küsisin, mis tal viga on, siis ta vastas, et ta ei tea, aga ta kartvat nii väga surma! Minu arvates oli tema surm niisama vähe tõenäoline kui mu enda surm. Ta oli üsna kõhn, kuid noor ja värske jumega ning tema silmad särasid nagu kalliskivid. Ma muidugi märkasin, et trepist ülestulek pani ta hingeldama, et kõige tühisemgi ootamatu häälekõla pani ta üle keha värisema ja et teda mõnikord vaevas köha. Kuid ma ei teadnud, mida need sümptoomid tähendavad, ning mul polnud mingit soovi talle kaasa tunda. Meil siin, mr. Lockwood, ei ole kombeks võõraid armastada, kui just nemad meid esimesena armastama ei hakka. (lk 45)
• [Isabella kirjas Mrs. Deanile:] "Ma tahan sinult küsida kahte asja: esiteks, kuidas sul õnnestus säilitada lihtsat inimlikku kaastunnet, kui sa siin elasid? Mina ei suuda leida ühtki tundeelamusi, mida need inimesed siin minu ümber minuga jagaksid.

Teine küsimus, mis mind väga huvitab, on järgmine: kas mr. Heathcliff on inimene? Kui nii, kas ta on hull? Ja kui ta seda pole, kas ta on siis kurat? Ma ei hakka rääkima põhjustest, miks ma seda küsin, kuid kui sa saad, ma palun sind väga, et sa selgitaksid mulle, kellega ma olen abiellunud — see tähendab siis, kui sa mind vaatama tuled." (lk 136)

• Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974

• Samaviisi avaldavad ausus, heatahtlikkus, kaastunne ja tasakaalukus soodsaimat mõju kogu inimesele; sära igas pilgus ja igas liigutuses võluga, mis võidab kõik südamed. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
  • Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846

• Ta [Burrich] ei olnud seesama mees. Ja mitte ainult lonkamine ei olnud muutnud tema hoiakut ja seda, kuidas teised teda vaatasid. Teda tunnistati tallides endiselt isandana ja siin ei seadnud keegi tema võimu kahtluse alla. Kuid ta ei olnud enam troonipärija parem käsi. Peale minu järele vaatamise ei olnud ta enam üldse Chivalry mees. Polnud ime, et ta ei suutnud mind ilma pahameeleta vaadata. Tema ei olnud sigitanud värdjat, kes oli talle selle õnnetuse kaela toonud. Esimest korda selle aja jooksul, mil ma teda olin tundnud, segunes minu ettevaatlikkusse tema suhtes kaastunne. (lk 98)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000

• Nüüdisaja heaoluühiskonnale on tervikuna tunnuslik vanadusest ja surmast võõrandumine. Moodne linlik kultuur tõrjub surma kuhugi taamale, samas on surm kogu aeg kohal: laste arvutimängudes, filmides, kollase ajakirjanduse esikülgedel. Surm müüb, ajab adrenaliini üles, aga kui ta lõpuks meid endid lähedalt puudutab, siis me ei oska käituda, ei oska lähedastele või kolleegidele kaastunnet avaldada.
  • Marju Kõivupuu, intervjuu: Jaan Lahe, Surmast: intervjuu Marju Kõivupuuga, Kirik ja Teoloogia, 20. jaanuar 2012

• Ma loodan, et ühel päeval on meil mitte ainult kõige efektiivsem, vaid ka kõige empaatilisem ravikorraldus kogu maailmas.
  • Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi aastapäevakõnes 24. veebruaril 2021; "Teeme hoolivat, korruptsioonivaba, enesekindlat Eestit" ERR, 24.02.2021

• Miss Fairfax on oma tööeluks hoolega valmistunud, sellega leppinud ja ometi pälvib ta kõigi ümberolijate kaastunde ja haletsuse. Tänapäeva lugeja ehk ei pruugi näha iseseisvas rahateenimises midagi orjuselaadset, aga Austeni kaasaegsetele oli kohe selge, milline kukkumine neiut ees ootab. Härrasrahval ei sobinud oma tööga raha teenida moel, mis oleks nad asetanud alama rahva hulka. Kõrgema- ja keskklassi neidudel ei olnud mingit rahateenimise võimalust ilma oma klassist välja langemata.
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

• "Julmus levib, kas teile ei tundu? Võib-olla kandub see edasi põlvest põlve — geenidega, nagu sinised silmad," arutles Willow, võttes kahe käega teekruusi ümbert kinni. "Või nagu kalduvus inimestele kaasa tunda." Ta oli alustanud küll tõsiselt, kuid viimaste sõnade juures vilksas ta pilk Perezile, Väike huumor, kerge klubinali, millele Sandy päris hästi pihta ei saanud. (lk 325)
  • Ann Cleeves, "Kulutuli", tlk Lauri Vahtre, 2020