Proosa

muuda
  • Pealegi tõstsid just jõulunädalal kõik spordiriistade kauplused kahekümne viie sendi võrra uiskude hinda, just nagu oleksid nad kokku rääkinud.
"Üle õige hinna ma teile maksma ka ei hakka," otsustas Sass ja lükkas uiskude ostmise edasi.
"Küllap annate pärast pühi jälle viiega."
Silmade ees läks küll halliks ja kurgus hakkas kipitama, kui pühadenädalal jooksis tänavail, hüüdis lehti, ja silmad tikkusid peatuma spordiriistade vaateaknal. Kuid ta surus hambad mehiselt kokku ja tegi südame kõvaks.
"Ei ole siin midagi..." lohutas ta ennast.
"Ootame veel kuu, pärast annate ikka õige hinnaga. Üleliiga ma teile maksma ei hakka." (lk 32)
  • Jüri Parijõgi "Lehe-Sassi omad uisud", lk 31-36, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981


  • See tõus, 80 protsenti korraga, on muidugi ränk, kuigi praegu jääb Narva soojahind üheks Eesti madalamaks. Eriti olukorras, kus keskmine palk on 1200 eurot. Muidugi Narva on ka ümbrikupalkade pealinn, aga 30 protsenti inimestest on pensionärid, sealhulgas 5000 inimest on üksi elavad pensionärid.
Sellepärast palusingi riigilt seitset ja poolt miljonit eurot ehk poole selle summa kompenseerimist. Peaminister Kaja Kallas ütles sellest ära, viidates sellele, et Narva on niigi palju saanud. Sellega ma päris nõus ei ole, empaatiat ei ole keegi ära keelanud. Mingisuguse toetuse, kasvõi siis sellele osale Narva inimestest, kes on tõesti raskemas olukorras, mitte minusugustele, oleks riik võinud ja pidanud leidma.