Jüri Parijõgi

Jüri Parijõgi (aastani 1935 Parinbak, ka Parinbach; 2. september 1892 Kunda-Malla vald – 9. juuli 1941 Tartu) oli eesti noorsookirjanik ja pedagoog.

Jüri Parijõgi. Giulia Landonio tušijoonistus.

Proosa

"Kui isa kinkis raamatuid"

Tsitaadid väljaandest: Jüri Parijõgi, "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

• Linn oli meie kodust kaugel, isa sõitis juba vara hommikul minema ja tuli tagasi alles hilja õhtul. Siis andis oodata ja joosta õueväravale, nii et väsimus tuli peale. Kogu päeva sai arutada, mis ta peaks täna tooma. Et ta saia toob, selles ei olnud kahtlust, kas ta aga Juhanile papist hobuse toob või prääksuva pardi — selles võis juba kahelda. Samuti ei kahelnud meie, et ta raamatuid toob, sest kunagi ei tulnud ta tagasi ilma raamatuteta. (lk 3)
• Vastu õhtut hakkasime kordamööda väraval vaatamas käima, esiti harvemini, pärast iga viie minuti takka. Mõnikord jooksime mööda karjatänavat maanteele ja kuulasime linna poolt hääli. Ükskord pani Juhan kõrva vastu maad ja kuulatas, ta teadis, et nii võib kuulata mitme kilomeetri taha. Iga koerahaugatus, iga vankrilogin Väljamäe taga erutas meid — viimati ongi isa.

Harilikult läksid need ootamised kõik tühja — isa tuli õue märkamatult. Istusime laua taga, sorisime ja vaatasime vanu raamatuid, kui õuest äkki kuuldus vana ruuna puristamist ja isa oligi õues. (lk 4)

• Veel samal õhtul luges isa kellegi raamatust ühe loo ette, valju häälega, selgesti, siis lugesime ise edasi. Lugesime kaks korda, kümme korda, kuni lood jäid pähe. Siis hakkasime arutama, miks tegelastega nii halvasti läks, ja oli hea meel, kui kõik hästi lõppes. Mõnikord olime ise jutu tegelased ja elasime kõik selle mängus uuesti läbi, mis jutuski oli. (lk 5)
• Mõnikord aga hakkasime ise raamatuid tegema. Teepakipaberid voltisime raamatuks kokku ja hakkasime jutte trükkima. Anna tegi uue raamatu Rannapere Annist, kelle elusaatus pidi olema veel haledam kui loetud jutus, ainult pärast pidi kõik hästi lõppema. Mina tegin raamatut laevakaptenist, kes rändas läbi kõik maailma mered, võitles Lendava Hollandlasega ja mereröövlitega, võitis lõppeks need kõik ja tuli tagasi kullast laevas. Ega me kõiki neid sündmusi ja seiklusi üles kirjutada jõudnud, kirjutasime ainult mõned sõnad, kõik muu jutustasime sinna juurde ja mõtlesime ainult, et see kõik on meie raamatuis. Juhan tegi oma raamatusse ainult mõned kriipsud, aga kui jutustama hakkas, siis olid seal kõige suuremad ja koledamad loomad, kes maailmas üldse võivad olla. (lk 6)
  • Jüri Parijõgi, "Kui isa kinkis raamatuid", lk 3-6, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

• Mida aga teha ei tohtinud, seda oli nii palju, et ei jõudnud kuidagi meeles pidada. Ei tohtinud alla jõe äärde minna ega Suurnõmmele, ei tohtinud sibulavarsi, tooreid marju ja õunu süüa, mööda katuseid ronida, isa saage ja höövleid tarvitada ega külapoistega kakelda ja veel palju, palju muud. Mõnikord luges ema nii palju keelde ette, et pea hakkas kuulates huugama ja vend Juhan pidi küsima: "Ütle nüüd seda, ema, mida me tohime teha?" (lk 7)
  • Jüri Parijõgi, "Koduseid talitusi tegemas", lk 7-13, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

• Vaatasin siis õhtul tüki aega laudas vasikale näkku, et kui rumal ta õige on, et peab karjaskäimistki õppima. Ei saanud midagi aru, et ta nii rumal oleks, — päris kena väike vissi oli, keksis mõnikord aidikus, lõi sabaga ja inises õige lapsehäälega. (lk 14)
• Nüüd lasti vana kari välja. Seisin kaevu ääres, närisin karjavitsa ja imestasin ikka, mis imekunst see kõndimine — sest muu ju karjaminek ei ole — vasikale on, et teda selleks veel peab õpetama. Näe, kui ilusasti tulevad laudast välja ja lähevad tänavale, ainult vana Kriim läheb kolama rehe alla. Kuid see ei tule oskamatusest, see on tal selline rumal mood. (lk 15)
• Nüüd avas ema vasikaaia värava ja ütles:

"Noh, tule välja, hakka karja minema — oled juba suur küllalt."

Vasikas ajas jalad harki, vaatas emale õige rumala näoga otsa ja tegi siis haleda häälega "möö!...".

"Mine nüüd, mine, rumal loom!," tõukas ema vasikat ja hirmutas vitsaga.

Seepeale pistis väike Punik täit sõitu laudast välja, hüppas paar tiiru õues ringi ja jäi siis õueväraval jälle jõllitades seisma. (lk 15)

• Kui jõudsime viimaks karjamaale karja juurde, sibas vasikas juba õige jõudsasti kõndida, ei keksinud ega jõllitanud enam igal sammul. Esiteks võõrastas põõsaid ja kände, mõnikord jooksis neile otsa, siis kohkus taas ja jäi harkisjalu seisma. Söömisest ei teinud algul väljagi, nuusutas rohtu, puhus ninasõõrmeist õhku ja lõi sabaga.

Mina pean teda õpetama. Kuidas sa teda õpetad? ütle talle, et: "Ära karda põõsaid!" või: "See on rohi, söö nüüd!". Ega ta sellest midagi mõista. Koera võib meelitada leivatükiga, sundida vitsaga, kurjustada või kiita — aga katsu vasikat sedasi õpetada. Eks saa näha, kuidas ema teda õpetab. (lk 16)

• Nii kui koer paar korda sai klähvata, pistis Punik metsa poole jooksma, et ei olnud enam aru ega otsa. Panin järele ja hakkasin vissitama — seda suurema hooga tema jooksma hakkas, ei saa ligigi. Võtsin saapad jalast, et kergem oleks sirgata, ja püüdsin kõrvalt joostes talle ette jõuda. Sibasin nii, et kannad käisid kuklasse, — aga katsu sa vasikaga võidu joosta. Juba jäi kari meist kaugele, aga vasikas ei mõtelnudki ümber pöörata. [---]

Mõnikord sain talle juba õige lähedale, siis aga pöördus ta kõrvale ja sibas nii, nagu oleks surm kannul. Juba hakkasin lõõtsutama, jalad jäid raskeks, vahemaa minu ja vasika vahel suurenes üha. (lk 18)

• Jüri Parijõgi, "Vasikat õpetamas", lk 13-20, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

• Jõulu teisel pühal käis Andu isaga Koorastes tädi pool võõrsil. Seal nägi ja kuulis ta esimest korda raadiot. Tädi August oli selle teinud. August on suur poiss, käib juba linnas koolis, teab ja tunneb kõiki neid raadioasju. Kuidas ta selle just tegi, seda ta Andule ei seletanud, aga seda imeriista näitas küll. Kõige imelikum oli aga see, et kui nuppu keeras, siis vurises vähe ja hakkas laulma. August oli ise väga uhke oma raadiole, iga kord, kui nuppu keeras, ütles: "Aga nüüd tuleb Saksamaa laul!" Teinekord jälle: "Nüüd tuleb Tallinna muusika." Iga kord surises torus ja siis tuligi laul või muusika.

Isale oli raadio meeldinud väga, oli ütelnud, et niisugune kast peaks meilgi olema, keeraksid aga nuppu ja tuleks Tallinna laul või Saksamaa muusika. (lk 26)

• Jüri Parijõgi, "Andu raadio", lk 26-31, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

• Kogu minevase talve ja nüüdki enne jõulu sõitis Lehe-Sass Kaupmehe-Reinu uiskudega. Sai pool tundi või tunni päevas sõita, selle järgi, kui raskeid ülesandeid koolis anti. Sass oli matemaatikas kõige tugevam üle klassi, ja Kaupmehe-Reinuga oli kokku lepitud, et iga kergema ülesande eest, mis ta Reinul aitab lahendada, saab pooleks tunniks uiske, kuna raskem ülesanne maksis terve tunni sõitu. See kõik oli aga hädaasi, sest mõnel päeval olid ülesanded nii kerged, et Rein sai nendega hakkama isegi, mõnel päeval aga ei antudki koduseid ülesandeid. Ja siis võis mööduda mitu päeva, enne kui said jälle jalatäie uisutada. (lk 31)
• Kui seinale jäi veel kuus kriipsu ja kassas puudus kolmkümmend senti, hakkas Sass uiske unes nägema. Kord lendas ta uute n u r m i d e g a nagu lind spordiseltsi jääväljal, vaevalt puudutades jääd, kord liikus nagu vaim iluuisutajate vahel... tema poognaid ja trikke imestasid kõik. Teinekord mängis oma klassi poistega jääpalli, kuid siis_hakkas jää just tema uiskude all pragunema, võttis uisud sisse ja ta ei saanud kuidagi paigast. Samas aga leidis enese liugumas tänavarentslis ahtakesel jääribal, ühes jalas puukuurist leitud roostetanud uisk, teises omatehtud puust klopp, ribake vitsplekki all. Mõnikord olid tal küll uued n u r m i d all, kuid sõitmise oli unustanud sootuks, jalad kiskusid viltu... ta libises ja kukkus nagu aastate eest, kui oli alles väike põnn ja õppis tänavarentslis Kojamehe-Vidri uiskudega. Kui ta siis ärkas, oli iga kord hea meel, et see kõik oli vaid uni. (lk 33)
  • Jüri Parijõgi, "Lehe-Sassi omad uisud", lk 31-36, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

• Kui aga sügav lumi maha tuleb ja jõe jää samuti lume alla jääb nagu lage nõmmgi, siis pole jõega midagi peale hakata, harva siis lähedki teda vaatama. (lk 37)
• Talv oli olnud lumerohke, meie külas oli tänav nii täis tuisanud, et talvetee tehti hoopis küla tagant. Meil ulatus lumehang sauna räästani, võisid ronida sauna katusele, sealt korstna kõrvalt kelguga minema panna räästalt hüppas kelk vupsti! lumehangeni ja lendas siis sealt edasi peaaegu kopli mulguni. (lk 37)
• "Kukume viimati vette, upume ära... küll sa siis ema käest saad,» hädaldas Toomas ja neelatas juba pisaraid.

"Ah, oled sa aga mees! Kui me ära upume, mis me siis enam saame." (lk 41)

• Jüri Parijõgi, "Sõit jäätükil", lk 37-43, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

• Meie külas oli pritsimeeste selts. Kõigil pritsimeestel olid ilusad kuldnööpidega kuued ja vaskkiivrid nagu vanaaegsete sõjameeste sõjakübarad. Mõnel mehed oli puusa peal väike kirves ja kokkulapatud nöör üle õla; need olid ronijad. Teistel olid küll kirved, aga nööri ei olnud — need olid pumpajad. Vanemad mehed kuulusid korrapidajate komandosse; neil ei olnud kirveid ega kiivreid, nad pidid leppima punase äärega mütsiga ja pritsimehekuuega. (lk 43)
• Kord jõulu ajal sõitis kaupmees Peterburi ja tõi sealt pritsimeestele pillid — läikivad vaskpillid, trummi, vasktaldrikud, mis kokku lüües teevad -häält, ja mustast puust hõbenuppudega viled. Nüüd hakati pritsimeeste orkestrit asutama. Kogu küla oli ärevil ning erutatud, kes missuguse pilli saab. Orkestrijuhiks sai Looguse Peeter, kes oskas mitut pilli mängida ja oli kroonus olnud keisriproua: polgus muusikamees. (lk 44)
• Oja Rein leidis kuuriräästa vahelt vana sikusarve, millel oli tinast valatud munstükk otsas ja parajad sõrmilised peal. Triangel saadi Tammaru sulaselt, kuna taldrikud sai väga kergesti vanadest mannergukaantest. (lk 46)
• Nüüd asetusime siis kõik oma pillidega ritta. Juks tõstis kepi — kontsert algas. Ma ei tea, kas varesed küüni katusel kaasa hakkasid kraaksuma või põgenesid hoopis metsa, kuid seda tean, et mäng oli tore — kogu küün sai mitmesuguseid hääli täis: kontrabass törtsus, nii et küün värises, sikusarv laskis oma mitmesuguseid tilulilusid, kuna vile andis tseetuure, mis aga võis...; trummimees, trianglilööja, taldrikutetaguja - lõik tõid vahvasti kaasa. Mina mängisin oma viiulit kaks neljandikku taktis niikaua, kuni kõik keeled katkesid. (lk 49)
  • Jüri Parijõgi, "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981