Uisutamine

Albert Jurardus van Prooijen, talvevaade Groeningenist (1861)

ProosaRedigeeri

  • Pidutuju tõusis siis veel kõige kõrgema tipuni, kui punase peaga Kiir "tritsud" alla kruvis ja peenikestel kepisamastel jalgadel uisutama hakkas. Toots oleks oma teise kõrva ära lõigata lasknud, kui Kiir temale natukeseks ajaks uiske oleks laenanud. Ta käis teise järel nagu vari ja pakkus talle lossitaotud püssiraua otsa, mida ta ise "pantikristuks" nimetas, ja ühte lauanuga, "tomahavki"-nimelist riistapuud, kui see aga natukene, natukene oma uiskusid annaks.
Kiir ütles, et natuke uiskusid ei saa anda, et kui anda, siis peab juba terved andma ja laskis ise edasi, nagu vaim teiste keskel.
  • Oskar Luts, "Kevade", XIII peatükk. Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 51
"Ei või olla!" imestas Une-Mati.
"Käivad küll!" kinnitas Mati. "Vanaisa ise rääkis mulle, kui ma küsisin, miks ta oma pea täitsa paljaks ajab. "See on lepatriinude pärast,» ütles vanaisa. "Et neil rohkem ruumi oleks liuelda. Lepatriinudele meeldib väga iluuisutamine." (lk 26)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979