Lepatriinu

putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond

Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond. Eestis elab üle 50 liigi lepatriinulasi, tuntumad on seitsetäpp-lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu.

Seitsetäpp-lepatriinu lõhnaval kummelil
Peter Carl Fabergé, lepatriinukujuline karbike (kuld, email, teemandid, 1896)


Proosa

muuda
  • Mööda lehetäidest korpas roosivarsi jalutasid lepatriinud nagu värskelt ülevõõbatud lelud: kahvatupunased lepatriinud suurte mustade täppidega, õunpunased lepatriinud pruunide täppidega, oranžid lepatriinud hallide ja mustade tähnikestega. Prunnakad ning armsakesed, luusisid nad ringi ja õgisid verevaeseid lehetäisid.


  • "Aga minu vanaisa peas käivad lepatriinud uisutamas," teatas Mati.
"Ei või olla!" imestas Une-Mati.
"Käivad küll!" kinnitas Mati. "Vanaisa ise rääkis mulle, kui ma küsisin, miks ta oma pea täitsa paljaks ajab. "See on lepatriinude pärast,» ütles vanaisa. "Et neil rohkem ruumi oleks liuelda. Lepatriinudele meeldib väga iluuisutamine."
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 26


Luule

muuda

Eit pani sõle sõudemaie,
Lepatriinu lendamaie:
"Sõua, sõlge, jõua, sõlge,
Lenna, lepatriinukene!
Minge arsti otsimaie,
Tuuletarka tallitama,
Sõnatarka soovitama."
     Sõlge sõudis seitse pääva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel põhja rajal.
Kesse vasta käidanesse?


Lukkus on õhtu kõrvad,
õhtu silmad on kriimud.

Lennanud lepatriinud
läbi kõik ilmasõrvad.
...
Kurtke, mu lepatriinud,
kes on teid siia viinud,
kust teid puhuti teele,
suurde uttu ja veele,
lugege, lepatriinud, -
ehk mõni teist juba hukkuski?
...

  • Paul-Eerik Rummo, "Öö tuleb, lepatriinud", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 50


Pimemale tundmatuga rannal
majaka välkvalguses
annate mõlemad parima
et seisusse selgust tuua
õiglase otsuseni õiglase lahenduseni
akaatsiate lõhn mere kohal
uppunud lepatriinud kaldavees
värvilised sõnad mõlus
käiguks tõusnud käsi
nihutab mängijaid teisele mandrile

  • Kalev Kesküla, "Päeva küps vili" V kogus "Aeg rannal" (1988), lk 11


Hommikul
päikesetõusuga
suri lepatriinu.

Teda veeti kõrguses hoides
klaasises tilgas.

Teeveerel seisid, mütsid maas,
paljasjalgsed heinalised.
Välkusid vikatid.

Ees sõitsid kaksteist ratsameest,
nagu pildi peal astusid
hobused, silmad maas.
Kus lõppes tee, polnud näha.

Kirstu kõrval
kõndis lombakas tüdruk
ta oli lepatriinu õde.

Kaksteist itkejat,
kaksteist
mustas pruutlooris ööd
käisid nuttes ta järel:

"Päike, päikseke,
kasvata kõrreke
lepatriinule tõusuteeks."

Päike vikateid luiskas —
vikatid niitsid kõrre —
kaksteis ratsameest sõitsid —
kaste on maas — — —


kuuskümmend päeva ootavad
lõokesed valget laeva, teekannud tantsivad,
ümber lambipirni ohverdab ennast valgusele
lepatriinu, kaugel remmelgaladvas keskpäeva
päikesest väga heledad harakatilgad.


Siiski: toonelast eluvalda lendab lepatriinu,
meri keele all, meres hari, harja sees hing.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel

Kirjandus

muuda
  • Leelo Tungal, "Lepatriinu faksiga: lasteluulet 1973-2004", Tallinn: Ilo, 2004
  • Ats (Aidi Vallik), "Videvikus lepatriinulend", 1996