Põldlõoke (Alauda arvensis) on lõolaste sugukonda lõokese perekonda kuuluv lind.

Põldlõoke


[Julia]: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.
[Romeo]: See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. /---/
Siis võetagu mind kinni, tapetagu -
kui see on sinu soov, jään rahule. /---/
see pole lõoke, kelle hõisetest
pea kohal kõrgel kajab taevavõlv. /---/
[Julia]: On küll, on küll! Oo, kao siit, page ruttu!
On lõoke see, kes nõnda võltsib viisi
ja ebakõla kriiskab kimedalt!
Lõol, öeldakse, on lahke lõõritus -
see pole tõsi: meid ta laulab lahku!


"Aukiitus olgu igavest'!"
Nii kõlab kantsli pääl.
"Aukiitus olgu igavest'!"
siis vastab koorist hääl.
Ja lahtiste akende kohal,
kus taevas sinine,
üks lõo kui laulukuul hällib
küll alla ja ülesse.

  • Juhan Liiv, "Aukiitus olgu igavest'!" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 211


  • Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine mänd Vargamäel, võib-olla kogu maailmas. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karjalind või tõusis temalt taeva poole mõni soolõoke ning laskus varsti lauluga siiasamasse vaiguste käbide keskele. Oo, ta võis kas või kümme korda roheliselt männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski.


Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui palverändaja ma põlluvoole:
sääl - laulu nägin tõusvat taeva poole,
see oli, värisev ja tuksuv, lõoke väike.

Ah, vaimustusepreester! Rõõmuäike!
Kuis hõiskamise kõliseva noole
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka naeru sätendava läike!


Nüüd ja alati
sirelihämaras
õunapuuvalguses
tuled ja oled
oma õitsva vere pärast
oma kaht värvi silmade pärast
mis seovad lõokest
ja põhjatuult


ENNÄE SEDA HÕISKAVAT LÕOKEST!
Just nagu elav noodimärk
päikesekiirtest joonestikul.

  • Paul-Eerik Rummo, "Ennäe seda hõiskavat lõokest!" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985) lk 16



VanasõnadRedigeeri