Põldlõoke (Alauda arvensis) on lõolaste sugukonda lõokese perekonda kuuluv lind. Laul, mis lendab põldude kohal.

Põldlõoke
Lõokese laul
John Gould, Alauda arvensis teosest The birds of Europe, Volume III, 1837


Proosa

muuda
  • Öeldakse, et lõoke võib lennata nii kõrgele, et lööb oma pea vastu tühjuseseina ja kukub surnult maha. Mõtte ajalugu teab palju rääkida seesugustest allakukkunud lõokestest.


  • Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine mänd Vargamäel, võib-olla kogu maailmas. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karjalind või tõusis temalt taeva poole mõni soolõoke ning laskus varsti lauluga siiasamasse vaiguste käbide keskele. Oo, ta võis kas või kümme korda roheliselt männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski.


  • Lõoke on hääl, mis väreleb kõrgel laia taeva all.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 95



Draama

muuda

[Julia]: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.
[Romeo]: See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. /---/
Siis võetagu mind kinni, tapetagu -
kui see on sinu soov, jään rahule. /---/
see pole lõoke, kelle hõisetest
pea kohal kõrgel kajab taevavõlv. /---/
[Julia]: On küll, on küll! Oo, kao siit, page ruttu!
On lõoke see, kes nõnda võltsib viisi
ja ebakõla kriiskab kimedalt!
Lõol, öeldakse, on lahke lõõritus -
see pole tõsi: meid ta laulab lahku!


Luule

muuda

Lõhesta Lõoke - ja Muusika leiad -
Mull mulli järel kõik hõbelevõrn -
Suvehommikust säästetud sulle
kui on Lautodest väsind su Kõrv.

Split the Lark — and you'll find the Music —
Bulb after Bulb, in Silver rolled —
Scantilly dealt to the Summer Morning
Saved for your Ear when Lutes be old.



"Aukiitus olgu igavest'!"
Nii kõlab kantsli pääl.
"Aukiitus olgu igavest'!"
siis vastab koorist hääl.
Ja lahtiste akende kohal,
kus taevas sinine,
üks lõo kui laulukuul hällib
küll alla ja ülesse.

  • Juhan Liiv, "Aukiitus olgu igavest'!" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 211


Kallis lõoke, põllumehe sõber.
Lenda üle metsa, mägedel
Taevas andku sulle lahket reisi —
Lenda minu kodukülasse!

Helju seal siis üle laia põllu,
Näed, kus künnab, külvab isake,
Kanna südamlikus suvelaulus
Minu tervitused temale!

Kallis lõoke, põllumehe sõber,
Lauluga ta töö sa kergeks tee:
Laula taeva õnnistust ja õnne
Isa põllul iga vaosse.


Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui palverändaja ma põlluvoole:
sääl - laulu nägin tõusvat taeva poole,
see oli, värisev ja tuksuv, lõoke väike.

Ah, vaimustusepreester! Rõõmuäike!
Kuis hõiskamise kõliseva noole
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka naeru sätendava läike!


Üsna, üsna päikse juure
lõoke tõuseb taeva.
Viiks ta väike laul mu suure
mure mult ja vaeva.


Nüüd ja alati
sirelihämaras
õunapuuvalguses
tuled ja oled
oma õitsva vere pärast
oma kaht värvi silmade pärast
mis seovad lõokest
ja põhjatuult


Lõokeste hõbene triller on õhus. All laotub põlenud aas...
Te vaadake, vaadake - lõokesed kevadet külvavad taas!
Põlenud aas kui sõdade tallermaa. Kuni rebeneb jäine kaas.
Valge jää valgub mullapõue. Hõbeõis tärkab maas.
Me kasvame põlenud aasal. Lõojälgi me otsime rohus.
Kaovad me kõrvalt sõbrad - viib nad sõda? Mured või ohud?
Nende hingus veel põlenud aasal aprillikuu õhus,
nende näojooned vilksavad veel pea kohal pilvedelohus.

  • Imants Auziņš, "Põlenud aas" [1972], tlk Astrid Reinla, rmt: "Läti uuema luule valimik", 1997, lk 21


ENNÄE SEDA HÕISKAVAT LÕOKEST!
Just nagu elav noodimärk
päikesekiirtest joonestikul.

  • Paul-Eerik Rummo, "Ennäe seda hõiskavat lõokest!" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 16


kord sattusin siia keelde
kus mõni on juba ees
kus olen kui lõoke õhus
kus olen kui kalake vees
või prohvet kala kõhus
(eks sealgi on teisi ees)

  • Jaan Kaplinski, "* Ta laulab ja mina räägin" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 30


kevad ei hooli
külmast tuulest heliseb
lõokese kurgus

  • Andres Ehin, "* kevad ei hooli" kogus "Udusulistaja" (2008), lk 84


Puud, mis päikse käes kuldsed,
on öös kui pimedad varjud.
Kusagil eksleb üks lõoke,
tiiva all maailma valgus.
Kuhu te lähete, hinged,
läbi tuule ja lume?
Kauguses pillimees mängib,
homme on unustamine.

  • Timo Maran, "* Puud, mis päikse käes kuldsed" kogus "Las ma ümisen" (2015), lk 16


Vanasõnad

muuda