Õunapuu

Õunapuu ehk aed-õunapuu (Malus domestica) on viljapuuliik, mille vili on õun.

Õitsev õunapuu


Otsekui õunapuu metsa puude keskel,
nõnda on mu kallim noorte meeste keskel.
Tema varjus ma igatsen istuda,
tema vili on magus mu suule.
Tema on mind viinud pidukotta,
ja selle lipp mu kohal on Armastus.

Kosutage mind rosinatega,
elustage mind õuntega,
sest ma olen armastusest haige!
Tema pahem käsi on mu pea all,
parem käsi kallistamas.


Ma tahaksin kodus olla,
kui õunapuud õitsevad
ja nende roosakad õied
mu juukseid ehivad.

  • Helene Koff, "Ma tahaksin kodus olla", tuntud rahvaliku lauluna


  • "Ah jaa – peaasi! – selle lühikese aja jooksul, mis te (jälle "Teie", olgu siis pealegi lõpuni "Teie") kodus viibite, olete Ülesoo koha peris ilusaks muutnud. Nüüd puudub Teil veel nägus rohuaed. Siin olles puutus see mulle kohe silma; kas olete ise selle peale mõtelnud? Rajal on noori õunapuid küll – sügisel võite sealt võtta, niipalju kui tahate."


Kui lõhnav roosasiidi päevavari
Mu üle ümardumas õunapuu

  • Marie Under, "Stanssid" kogust "Sinine puri". Tallinn: Siuru kirjastus 1918


  • Ainult ühte märkas Indrek: neiu oli ka külmas ja tuhkjas lumes soe ja pehme, isegi läbi riiete tungis see soojus ja pehmus. Ja kui ta tõusta katsus, siis ta pani veel tähele, et nad olid just selle vana õunapuu all, kust ta kord läbi tahtis minna magava lapsukesega, aga õunapuu viskas paar tiba külma vett ja lapsuke ärkas üles. Sügisel olid sel õunapuul punased õunad, täis oli ta punaseid õunu, välgatas Indrekul silmis, kui ta uuesti kukkus.
  • Aga ei, tänavu vana Andres toimis teisiti. Kui oli natukene aega õunapuude all kõndinud, jäi ta seisma, katsus oma aastakümnetevanuse vimma seljas sirgu ajada ning vahtis üles õunapuude latva.
„Indrek,“ hüüdis ta natukese vaatlemise järele, ja kui see ligi astus, näitas ülespoole ja rääkis: „Näed sa seda õiekobarat seal, ühest servast vist natuke roosa teine, kui mu silmaseletus mind ei peta, ma tahaks selle omale saada. Seal kasvavad küll ilusad punased õunad, aga võib-olla mina neid enam ei näe ega söö, las siis saan need õiedki.“
Nõnda rääkis ta, kuna Indrek katsus ronida õunapuuharude vahele, et käsi ulatuks murdma soovitud õiekobarat.
„Onu, las mina!“ hüüdis Elli ja jooksis õunapuu juurde. Ning enne kui Indrek sai ronimisega õieti hakkamagi, oli tüdruk juba õunapuu otsas ja murdis vanaisa näidatud õiekobara.
    • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" V, 10. peatükk
  • Terve päev selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või vihmahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aiaroosid, kord metsalinnud — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida; terve see päev, mille ma veetsin oma toas, aknast paistmas pargi kena haljus ja sirelid värava kõrval, veeäärsete suurte puude päikeses helkivad lehed ja Méséglise'i mets.
    • Marcel Proust, "Taasleitud aeg", tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 15

KirjandusRedigeeri

  • Mira Lobe. "Vanaema õunapuu otsas". Tõlkinud Dagmar Normet. Tallinn: Eesti Raamat, 1973

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel