Vello Salo
eesti katoliku vaimulik, teoloog, ajaloolane, literaat, tõlkija ja kirjastaja
Vello Salo (kuni 1945. aastani Endel Vaher; 5. november 1925 Võisiku vald, Viljandimaa – 21. aprill 2019 Tallinn) oli eesti katoliku vaimulik, teoloog (eksegeet), ajaloolane, literaat, tõlkija ja kirjastaja.
"Siin Vatikani Raadio!" muuda
Tsitaadid raamatust: Vello Salo, ""Siin Vatikani Raadio!" Vello Salo lugu", Tallinn: Gallus, 2015.
- Sünnitunnistuse järgi oli mu isa Aleksander Konn, ema - Marie Vaher. Isa võttis abielludes ema perekonnanime ja oli edaspidi Aleksander Vaher. Ma pole seega "konnapoeg" olnud, olen sündinud Vaher! Ehkki poisikestena haugutasid väiksed Vaherid üksteist: "Sure, konn, mis mul sest on!" (lk 13)
- Veebruaris tuli isa surmateade. Ta oli läinud Omakaitse rühmaga Palupõhja metsa puna-parašütiste piirama, räägiti mulle, aga need olevat tulistanud mürgitatud kuulidega, nii et laibad olnud pärast lillad. Surma oli saanud kokku viis meest. Selle peale võtsin nõuks kõik tiblad mättasse lüüa, kõik 180 miljonit. Olin siis raskekuulipilduja mehi - hakake aga tulema, kõik lasen maha! (lk 45)
- Suured, väga uhked talud olid, täis igasugu kraami, sealhulgas kartuleid. Paneks õige oma viinaköögi püsti? Katlaid-torusid leidus ju samuti külluses ja ei läinud kuigi kaua, kui oma puskaritorust hakkas tilkuma esimene toodang. Haises küll ja paistis liialt punane - torud olid ilmselt seest roostes. Ent lohutasime end antikommunistliku põhimõttega "Kõik punane kõrist alla," pigistasime nina kinni ja nautisime surmapõlgusega oma Lepiku Liisut just nii nagu ta torust tilkus. (lk 46-47)
- Männikul peeti paraad ja lasti füürerile truudusvanne anda. Loeti ette saksakeelne vandetõotuse tekst, mida meil tuli kinnitada kolmekordse hüüdega "Heil!". Poisid vaid muigasid selle peale ja hüüdsid kolm korda "Ei," aga paraadi vastu võtvale sakslasest SS-Brigadenführer Möllerile piisas sellestki. (lk 52)
- Kui põrutaks õige Itaaliasse? Seal on vähemalt sugu soojem, peale selle muusikalembene rahvas.
- Ilmselt oli aga vaja võtta uus nimi, et kodumaale jäänud perekond ei peaks minu pärast kannatama. Ja mis oleks suupärane nii soomlastele - mõtlesin enesele välja ka uue eluloo - kui itaallastele. Õnneks oli mul taskus Euroopa kaart ja leidsin sealt kohe Salo linna. See sobis. Eesnimeks võtsin oma venna nime ning nii saigi Endel Vaherist Vello Salo. (lk 63)
- Aidata - selle asemel, et tappa? Ei olnud ise veel iial selle mõtte peale tulnud, ent siin ei olnudki tegemist mõtte, vaid elavate inimestega, kelle näost ja elust vaatas vastu hoopis uus, senitundmatu maailm. (lk 75, Rooma birgitiinide kloostris, kus Salo varjupaika sai)
- Oma eluloos pean kõige olulisemateks kaht "pöördumispäeva", 1945 Roomas ja 1948 Amsterdamis: esimesel hakkasin ristiinimeseks, teisel otsustasin jätta kõik muu sinnapaika ja "käia Issanda järel", umbes nii, nagu kõndis oma tollilaua juurest tagasi vaatamata minema keegi Matteus, kelle Issand pani senise rahakorjamise asemel kirjutama Head Sõnumit. (lk 80)
- Kui Marie Underiga tutvusin, siis käis ta juba 87-ndat, ent mina mõtlesin: nii sädelev daam, et hakka või külge lööma! Ise olin siis alles neljakümnendates. (lk 82)
- "Vatikanis ei jookse keegi," õpetas mind suursaadik Johannes Leppik, "neil on selle jaoks ekstra pikad riided." (lk 90)
- Stuudio aken oli saate ajal lahti ja meie helitehnikud uhkustasid, et me oleme ainus raadiojaam maailmas, kus ka ööbikutel on sõnaõigus - võivad vahele rääkida. Seda nad tegidki: stuudioks oli ju vana tähetorn nö paavsti roosiaias. (lk 94, tööst Vatikani raadios)
- Ütlesin siis juhatajale, et vajaksin kirjutusmasinat, millel oleksid meie "täppidega tähed". Üllatuseks tuli kaks vastust Vatikani välisministeeriumist kahe kaupluse aadressidega, kust saab üliõpilase Vello Salo soovitud kirjutusmasinat. Saatja allkirjaga: Giovanni Battista Montini. Et temast saab paavst Paulus VI, ei osanud ma muidugi ette aimata, ent nii võin uhkustada, et üks paavst on mulle kirjutusmasinat otsinud ja mulle kirjutanud. (lk 95)
- Kirikus ütleb Pühakirja ettelugeja küll: "See on Jumala sõna," ent paratamatult on see alati ka tõlkija sõna. (lk 170)
- Mina pooldan islamiusuliste pühakodade rajamist Eestisse. Igaühel peab olema vabadus omal moel õndsaks saada nagu öelnud õnnis kuningas Friedrich II. Islam kuulutab ju sama jumalakohut mis ristikirik, ega neil mingisugust teist Jumalat ole. (lk 202)
- Öeldakse, et inimene õpib niikaua kui ta elab. Ei - inimene elab nii kaua kui ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike "teab", on vaimselt surnud. Ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terve maailm täis. (lk 203)
- Inimene on õnnelik vaid siis kui ta armastab, see on minu isiklik veendumus. Miski muu inimest õnnelikuks ei tee. (lk 204)
