[Rektor:] "Ajalugu kubiseb sõnadest "üliõpilased mässasid tänavatel". Meie kohtleme muidugi oma üliõpilasi palju humaansemalt, kui Euroopa ülikoolid seda kunagi teinud on. Mul on Sorbonne'is kolleege, kes kiitlevad, et nad pole ühegi tudengiga väljaspool auditooriumi rääkinud ega tahagi neid isiklikult tunda. See erineb tunduvalt inglise ja ameerika traditsioonist, nagu te teate."
"Nii et teie meelest ei muutnud need ülestõusud siis midagi, härra rektor?"
"Oh, muutsid küll, miks ei muutnud. Meie traditsioonis on üliõpilane ikka suhtunud professorisse nagu algaja asjatundjasse; rahutused tekkisid osalt sellest, et niisugust suhet taheti asendada tarbija ja hulgimüüja suhtega." (lk 173)
[Maria:] "Mulle pakuti palju raha loo eest "John Parlabane sellisena, nagu mina teda tundsin", ning variisikut, kes oleks selle mu suulise jutustuse alusel kirja pannud. (Eeldati, et kuna ma olen üliõpilane, ei suuda ma ennast ise arusaadavalt väljendada.)" (lk 300)
Üliõpilasi vaadates tekkis sel sügisel küll tunne, et tänu paljude kiusatuste kadumisele (raha napib, saab õppida) oli keskendumisraskusi vähem ega olnud enam tunnet, et loengutestähelepanu köitmiseks tuleb kostüüme vahetada.
Juba ammuilma pole inimeste bioloogiline küpsus järglasi saada ja sotsiaalne küpsus sellega päriselt pihta hakata käinud käsikäes. Koolikohustus ja -privileeg on tõeline lapsepõlve pikendus ja on riike, kus ka tudengeid ja noori täiskasvanuid käsitletakse mitte omaette üksuste, vaid tuumikperekonna osana.
