Karin Paulus

Karin Paulus (sündinud 9. aprillil 1975 Tallinnas) on eesti sõudja, kunstiteadlane, -kriitik ja -ajaloolane.

Artiklid

• Palgavaesuse lokkamise kõrval on muidugi piinlik lugeda arvamusi ettevõtjatelt, kes veelgi odavamaid inimesi soovivad. Kas nüüd otseselt pärisorje, kuid ikka neid, kelle pealt saaks kenasti kulusid optimeerida.
• Vaesuse küütlust ei ole kaotanud Telliskivigi, kus silikaattellisest majad, euroalustest kolemööbel ja rõvedavõitu grafitid on osutunud jube menukaks. "Nagu Berliin," arvab mõni selle nässakesteetika iseloomustamiseks. Soome, inglise ja itaalia keele kõrval kuuleb eestikeelset jutuvada seal juba päris harva.
• Aineline kitsikus võiks seega aidata konstrueerida uut minapilti. Vaesus on uus must!
  • Karin Paulus, "Vaene, aga seksikas?", ERR, 5. september 2019

• Koolivaheaeg on üks issanda vits. Siis kulmineerub surve midagi teha ja kuhugi minna. Nimelt peab millegi­pärast puhkusel olles tingimata vahetama asukohta, minema kas või maale, olema liikumises, tegema vähemalt remonti või aiatöid.
• Piiri taha kippumine on omandanud pea et patoloogilise mõõtme ja kõrvaltoimete kiuste ollakse nõus osalema vaktsiinide katsetustes, nõutakse otselende viiruskolletesse. Objektiivses mõttes ei jää tavaturist ju millestki ilma, sest aega veedetakse täpselt samamoodi nagu kodumaal: ujutakse või suusatatakse, süüakse ja juuakse, käiakse poes, harvem looduses. Kuid ilmselt on staatust solvav tarbimispaast nii raske, et kopra saba hakatakse kalana tõlgendama.

Kuid kas ei võiks just paiksust veidi kelmikamalt mõeldes õilsamaks pidada? Näiteks Mesopotaamia ja Egiptuse tsivilisatsioon hakkasid edenema siis, kui küttide-korilaste või rändkarjakasvatajate kombel enam ringi ei traavitud. Paiksus sundis nutikamalt maad ja muid ressursse kasutama, edenesid matemaatika, füüsika, astronoomia jm teadusvaldkonnad, tekkis sügavam huvi maailma ning iseenda mõtestamise vastu. Sunnitus teeb oiukaks.

• Ometi võiks tegusa tarbimise kõrvale jääda eluõigus ka molutamisele, lesimisele, lugemisele, joonistamisele, ühismeedias ringivahtimisele ja välisõhus sõpradega mõnulemisele, üleüldse mitte nii kasulik olemisele. Ja teisalt, kui sul on töö, mida armastad ja mis ongi sinu identiteet, siis ei pea tingimata inimest sundkorras puhkekodusse panema. Puhkus ei pea muutuma fetišiks, puuslikuks, mida nürimeelselt austada. Liigne nõudlikkus tekitab stressi, komplekse, ei lase kulgeda omasoodu, omatahtsi, leida midagi stambivaba.

Vastandumise asemel võib hea tahtmise juures siduda taoismi moodi isiklikke otsinguid, mööda kiira-käära radasid vaimses liikumises olekut ka realistliku aktiivpuhkusega. Eks ole tubli puhkajagi eesmärk õnnelikum elu, sisemine rahu ja harmoonia.

• Karin Paulus, "Puhkuse puuslik", Sirp, 23.10.2020

• Kuigi meie maastikele on raske kuvada üksildasi motelle, bensiinijaamu, noolsirgelt kõrvemaad läbivaid maanteid, on vähemasti tanklate arhitektuurikeel globaalne.
• Sageli on tanklaketid püstitanud obeliske või omalaadseid ilmasambaid, mille abil reklaamitakse tublit ettevõtet ja muidugi kütusehindu. Tasakaalustava vormina sekundeerib paremates peredes tankerite kohal horisontaalina katus ning mõnes kohas on ka korralik putka, viisakamalt öeldes kiosk, kus saab maksta, osta klaasipesuvedelikku, süüa, kohvi ning käia WCs.
• Üldjuhul puudub tanklal dialoog ümbritseva keskkonnaga esteetilises mõttes, kuid seevastu adutakse suurepäraselt valitud asupaikade kasumlikkust ja nähtavust. Nii trumbatakse nii mõnelgi pool üle kohalikke vaatamisväärsusi ja kohanimesid, sunnitakse agressiivsusega end märkama.
• Siin võiksid jõulisemalt sekkuda omavalitsuste arhitektid, et mitte vaikimisi lubada igale poole püstitada kirevaid hiidtulpasid, vaid nõutada autostunud elu keskpunktides vastavalt asukohale väärtuslikumat lahendust. Pole ju põhjust karta, et kaupmehed loobuksid standardse kuudi nimel kasumlikust bisnessist.
  • Karin Paulus, "Kaheraudse kabanossi kuudid", Postimees, 19. märts 2021