Ma pole ennast lausa laisaks poisiks kunagi pidanud, emagi ütleb, et tema käsud täidan juba kolmanda ütlemise peale ära. Aga vaba aega peaks igaühele jääma, vähemalt koolivaheajal, olgu see vaheaeg ja puhkus nii pahupidi pööratud, kui on.
Päike säras läbi klaasiderea ning muutis klassiruumi kasvuhooneks. Paljaks pöetud kukaldes idanes suveootus. Ainuüksi väljavaade, et päevi saab kasutult raisku lasta, röövis lastelt igasuguse keskendumisvõime. Punaste silmade, rasvase naha ja higise vabadusihaga vedelesid nad toolidel ning unistasid vaheajast. Ühed muutusid kärsituks ja vastutusvõimetuks. Teised teesklesid lähenevate tunnistuste tõttu truualamlikkust ja pistsid oma bioloogiatestid õpetajapuldile, nii nagu kassid toovad tabatud hiired elutoavaibale. Ainult selleks, et küsida järgmises tunnis hinnet, välkuv taskuarvuti käes, lootuses oma keskmise hinde paranemisele kolme komakoha võrra.
Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael". Tõlkinud Eve Sooneste. Tänapäev 2012, lk 6
Koolivaheaeg on üks issanda vits. Siis kulmineerub surve midagi teha ja kuhugi minna. Nimelt peab millegipärast puhkusel olles tingimata vahetama asukohta, minema kas või maale, olema liikumises, tegema vähemalt remonti või aiatöid.