Meelelahutus

tegevus, mis haarab tähelepanu ja pakub rahuldust
Christabel Cockerell, "Last lõbustamas" (1910)

Proosa

muuda
  • [Isabella:] Joseph oli kummargil tule juures ning uuris selle kohal kõikuvat suurt pada. Puust kauss kaerajahuga seisis sealsamas pingi peal. Paja sisu hakkas keema ning Joseph sirutas end, et kätt kaussi pista. Ma oletasin, et see on ettevalmistus meie õhtusöögiks, ning kuna ma olin näljane, siis otsustasin, et toit peab saama söödav. Seepärast hüüdsingi kohe: "Mina teen pudru!" Võtsin kausi ta käeulatusest ära ja asusin kübarat ja ratsaülikonda maha võtma. "Mr. Earnshaw käskis mul ise enda eest hoolitseda ja seda ma teen. Ma ei kavatse siin daami mängida, sest kardan, et siis ma pean nälga surema." [---]
Seda hädaldamist ei pannud ma tähele; hakkasin reipalt tööle ning ohkasin, tuletades meelde aegu, mil pudrukeetmine oleks olnud lõbus meelelahutus. Aga ma püüdsin rutem kui muidu mälestused eemale peletada. Möödunud õnne meenutamine piinas mind ning mida suurem oli oht selle silme ette kerkimiseks, seda kiiremini käis pööris ringi ning seda nobedamini langesid jahupeotäied vette. Joseph vaatas mu kokakunsti kasvava põlgusega.
"Näe nüüd!" hüüdis ta. "Hareton, sina küll täna õhtul putru ei söö, sääl põle muud kui klimbid, niisama suured nigu minu rusikad. Näe, jälle! Kui ma teie asemel oleks, viskaksin selle kausi kus seda ja teist! Noh, segage veel kord läbi, siis on valmis. Kolks ja kolks! Jumalale tänu, et põhi veel alt ära põle!"
Tunnistan, et pudrul olid tõesti tükid sees, kui ma selle kaussidesse välja kallasin.


  • Balti parunid jõid nagu nende alamadki, kuid alati vaid erilistel puhkudel — välja arvatud mõned tuntud joomarid, Kui perekond oli omavahel, oli paljudes mõisates vaid piim laual. (Vesi oli joogiks kõlbmatu.) Ent pidusöökide ja jahi ajal oli enamik "kultuurikandjatest" täiesti purjus. Järgmisel päeval sarnanesid salongid lahinguväljaga. Mahagonist lauaplaatidesse olid sigarid põletanud suured augud, lõhkikäristatud sohvapadjad vedelesid kõikjal, põrand oli kilde täis. Mu klaver oli häälest ära, sest üks külaline oli terve pudeli veini klaverikeelte peale kallanud.
Neis ringkondades, kus elasin varem, polnud iialgi juhtunud, et mehed oleksid end daamide juuresolekul purju joonud, äärmisel juhul läks mõni Ungari diplomaat sentimentaalseks ja hakkas kaunitaridega kurameerima või kuulutas nukralt, et keegi teda ei armasta.
Siin aga olid mehed sageli maani täis ning nende ülimoraalsed naised ei näinud selles midagi imelikku. "Vaesed mehed, neil on majapidamisega nii palju muresid. Nad peavad vahel ka meelt lahutama."



  • Kohtusin temaga nurga peal, kuigi ta ei pidanud mulle tol päeval vastu tulema.
"Ma ei taha, et sa selle kondiitri juures töötad! Kuulsin, et ta pidi müüjaneidudele silma heitma."
Hakkasin värisema ja ütlesin, et ärgu ta karjugu nii kõvasti, et ma ei saa nii äkki töölt ära tulla, hariduseta nagu ma olen, ja et igal juhul ei ole too vaene mees mulle iial midagi üleliigset öelnud, ja et mulle meeldib maiustusi müüa ja kui tema käsib mul töölt ära tulla, mis siis edasi saab... Ja Quimet vastu, et ühel talveõhtul, kui väljas oli juba pime, käinud tema vaatamas, kuidas ma töötan. Ja et sellal, kui mina aitasin kliendil parempoolsest vitriinist šokolaadikarpi valida, saatis kondiiter mind pilguga, mitte mind, vaid mu tagumikku. Mina ütlesin, et see on juba liig, ja et kui ta mind ei usalda, jätame parem kogu asja katki.
"Muidugi ma usaldan sind, aga mulle ei meeldi, kui kondiiter meelt lahutab."
"Sa oled hulluks läinud," vastasin mina. "Ta on härrasmees ja mõtleb ainult ärile."


  • Sõiduhoog takerdus Doorniki tänavail, mis olid inimestest tulvil; nagu möödujate vastustest selgus, suundus kogu see rahvasumm turuplatsile, vaatama, kuidas puuakse Adriani-nimelist rätsepat, keda süüdistati kalvinismis. Rätsepa naine oli samuti surma mõistetud, aga kuna leiti olevat sündsusetu, et üks naisolevus oma lipendavate seelikutega publiku pea kohal maa ja taeva vahel kiigub, siis pidi ta vana tava kohaselt elusalt maha maetama. See julm ja totter teguviis täitis Zenoni õudusega, kuid ta peitis oma pahameele ükskõikse ilme taha, olles võtnud endale reegliks missaraamatu ja piibli vahelistesse tülidesse puutuvais küsimusis mitte iialgi oma arvamust avaldada. (lk 105)
  • "Tollal, kui teie mulle kirjatarkuse ja teaduste algmeid õpetasite, põletati Brugges, ei tea, kas asja eest või ülekohtuselt süüdi mõistetud mehike, ja üks meie toapoiss rääkis mulle tema hukkamisest," kostis vang vastuse asemel. "Et vaatemäng huvitavam oleks, seoti hukatav tulba külge pika ketiga, nii et ta võis ringi joosta, ise üleni leekides, kuni ta näoli maha, täpsemini öeldes hõõguvatele sütele prantsatas. Ma olen sageli mõelnud, et see õudus kõlbab hästi niisuguse olukorra allegooriaks, kus inimesele on jäetud peaaegu täielik vabadus." (lk 232)


  • Kohvijoomine, lehelugemine ning lindude-loomade vaatlemine moodustasid Angie Kelloggi kogu hommikuse meelelahutuse. Ta armastas vara tõusta, kuid Tony mitte. Kui mees magas, ei tohtinud naine pärast ärkamist raadiot ega telerit sisse lülitada; mees ei talunud ka kõige nõrgemat heli.
Selle asemel jälgis Angie tagaaias kihavat elu. Eriti armastas ta vahetult päikesetõusule eelnevat ja järgnevat tundi, sest just siis julgesid väikesed armsad sooküülikud välja mängima ja sööma tulla. Nad silkasid aeda väikese loodusliku nõo kaudu, kus sepistara alumised varvad ei ulatunud maapinnani. Mõnikord nägi ta sarvikkärnkonna või väikest sisalikku, kes peesitas kaljul päikese käes. Vahel harva õnnestus tal silmata madu, mõnikord koguni lõgismadu, kes soojendas end kruusase teeraja kõrval. Et madusid märgata, tuli väga teraselt vaadata, sest nad sulasid nii hästi ümbritsevasse maastikku.
  • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 84-85


  • Paul ja Kati jõudsid tagasi järgmisel laupäeval. Verat polnud ja tema toa uks oli lukus. Korteris oli kummaline lõhn. Kati tegi aknad lahti ja läks lapsele sõime järele. Paul tuli minu juurde, läksime bistroosse, Jean oli seal. Arutasime asja omavahel, rääkisin Andrest. Paul oli tulivihane. Ta läks koju, ja et kummaline lõhn polnud kadunud, lõi ta Vera toa ukse sisse. Vera lagunev keha lebas voodil.
Lahkamine näitas, et ta oli end unerohuga ära mürgitanud.
Meie esimene surnu.
Järgmised ei lasknud end kaua oodata.
Robert lõikas endal vannitoas veenid läbi.
Albert poos ennast üles, jättes lauale meie keeles kirjutatud kirja: "Käige kuradile."
Magda kooris kartuleid ja porgandeid, istus siis põrandale, keeras gaasi lahti ja pani pea ahju.
Kui me neljandat korda bistroos matuste puhul korjandust tegime, ütles ettekandja mulle:
"Teie, välismaalased, korjate kogu aeg raha ja käite kogu aeg matustel."
Vastan talle:
"Eks igaüks lõbutseb, nagu oskab."



  • TikToki eelis on see, et sa võid alustada täiesti nullist. Mul ei olnud mitte midagi enne ja nüüd ma olen siin. See annab nii palju võimalusi. Aga. See on meie ajud 15-sekundi-dopamiiniga ära rikkunud.
See on nii lihtne meelelahutus ning selle pärast see ongi nii populaarne. See pidev uue informatsiooni pealevool on sõltuvust tekitav.


  • Ma ei usu, et tahame rahvana ainult meelelahutust, aga kui muud ei pakuta, siis harjudki lõpuks sellega ära.
Peavoolumeediat lugedes jääb tihti mulje, nagu meil poleks Eestis üldse kriitilisi ega tarku inimesi, tegelikult on ja ma tahangi näha mõjukate tabelis vähemalt 50% kultuuritegelasi. Pange sisse need Hasso Krullid ja Kertu Moppelid! Teie muudategi mõtlemist: kui pole eesti kultuuri, pole Eestit. Mille eest ukrainlased praegu võitlevad? Mitte mingi maalapi, vaid eeskätt ikka oma kultuuri püsimajäämise eest.
  • Fašism on igal pool tõusuteel, kõik lähebki aina konservatiivsemaks, mitte ainult Venemaal, vaid ka Ungaris, USA-s, Itaalias ja Rootsis, mis on eriti veider. Aga fašismi ongi hea toita rahulolematute inimestega, ongi hea toita riigis, kus toit on meeletult kallis, riigis, kus polegi ehk palju kriitiliselt mõtlevaid inimesi, vaid pigem neid, kes Margus Oti asemel peavad lugema paaritumissaadete kangelastest. See kõik on lihtsalt suurepärane pinnas populistidele.


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel