Kui joonistada üles tänapäeva inimese peamine elutrass tema korteris, siis kulgeb see televiisori ja/või arvuti eest külmkapi juurde, vannituppa, magamistuppa.
Pikki, läbi tubade ulatuvaid perspektiive, kus inimesed ilmuvad ja kaovad, keerulisi pargivaateid romantiliste jalutajatega, lehtlatega, rikkalikult pilte seintel ja kujusidterrassidel - seda kõike vajati siis, kui igavuse peletamiseks veel paremaid vahendeid polnud. Suured härrastemajad olid dekoor misanstseeniks, mida tinglikult nimetati eluks. Need majad olid alati rahvast täis, lisaks suurele perekonnale asustas neid arvukas, alailma ringi sebiv ja keelt peksev teenijaskond, külalised, majulised, muiduleivasööjad, härra palvele ilmunud talumehed jne., jne. Sellise summaga ei viitsi tänapäeval enam keegi jännata. Inimesed televiisoris ja raadios on palju mugavamad, neid saab kinni ja lahti keerata.
Isa haiguse ajal polnud meist korteri viimistluse jälgijaid ning nõnda juhtus, et ettenähtud põrandakatted olid ära varastatud ja meie tubades oli põrandaks kõige robustsem tumepruun kontoripõranda linoleum. Paneelmaja vajus ja otse betoonile kleebitud tapeedid lõhkesid kärinal ja langesid seintelt. Tüdrukute toas hakkas seinale tekkima järjest laienev märg laik - üks veetoru lekkis ja nõnda raiuti seinasse auk, et leket likvideerida. Augutegijad kusagilt saadeti, aga neil polnud kohustust seda uuesti kinni müürida. Ja ikkagi: meil oli omaette korter! (lk 203)
Läksime "Monumentali" kohvikusse vermutit jooma ja pisikesi kaheksajalgu sööma. Seal pidi Quimet kokku saama Cintetiga, ja Cintet, kel olid päratu suured silmad nagu lehmal ja pisut kõver suu, ütles, et Montseny'i tänaval on soodsalt saada korter, see seisab tühjalt, sest omanik ei taha peavalu, ja et remont läheb uute elanike kulul. Korteri kohal on katuseterrass ja see meeldis meile väga, eriti, kui Cintet märkis, et terrass oleks täielikult meie päralt. Meie päralt, sest alumistele naabritele kuulub siseõu ja teise korruse omade juurest viib keerdtrepp pisikesse aeda, kus on pesuköök ja kanala. Quimet sattus vaimustusse ja ütles Cintetile, et seda võimalust ei tohi mitte mingil tingimusel käest lasta, ja Cintet ütles, et tal oligi just plaanis järgmisel päeval koos Mateuga sealt läbi astuda, tulgu me ühes. (lk 16)
Seda öeldes sulges Polly silmad, aga nagu härra Gardner ja härra Bassi olid selgeks teinud, vastas see tõesti tõele: pank kavatses neilt korteri ära võtta. Kui ta sellest emale rääkis, reageeris ema nii, nagu tal oleks olnud laps, kelle ta oleks maha müünud. Sellepärast ei tahtnudki ta usaldada emale ainsatki saladust ja tegi seda vaid hädavajadusel. (lk 18)
[Polly:] "Ma jääksin ju siia ainult natukeseks," lausus ta lootusrikkalt. "Kuni korter on müüdud."
[Kerensa:] "Korter, mis näeb välja täpselt samasugune nagu ülejäänud viisteist tuhat ülehinnatud Plymouthi disainkorterit, mis viimase kümne aasta jooksul mere äärde on ehitatud?"
Polly laup tõmbus kortsu. Chris oli end alati pidanud meheks, kellel on hea investeeringu peale silma, ja Polly mäletas tema elevust. "Keldrikorrusel on jõusaal, Pol!" (Chris oli seda kasutanud üheainsa korra.) "Ukselukku saab avada sõrmejäljega!" (Lukk oli pidevalt rikkis.) Asju, mis korteril puudusid - aeda, lastetoa jaoks vaba ruumi -, ei mainitud iial. (lk 27)
Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021
