Kui joonistada üles tänapäeva inimese peamine elutrass tema korteris, siis kulgeb see televiisori ja/või arvuti eest külmkapi juurde, vannituppa, magamistuppa.
Pikki, läbi tubade ulatuvaid perspektiive, kus inimesed ilmuvad ja kaovad, keerulisi pargivaateid romantiliste jalutajatega, lehtlatega, rikkalikult pilte seintel ja kujusidterrassidel - seda kõike vajati siis, kui igavuse peletamiseks veel paremaid vahendeid polnud. Suured härrastemajad olid dekoor misanstseeniks, mida tinglikult nimetati eluks. Need majad olid alati rahvast täis, lisaks suurele perekonnale asustas neid arvukas, alailma ringi sebiv ja keelt peksev teenijaskond, külalised, majulised, muiduleivasööjad, härra palvele ilmunud talumehed jne., jne. Sellise summaga ei viitsi tänapäeval enam keegi jännata. Inimesed televiisoris ja raadios on palju mugavamad, neid saab kinni ja lahti keerata.
Isa haiguse ajal polnud meist korteri viimistluse jälgijaid ning nõnda juhtus, et ettenähtud põrandakatted olid ära varastatud ja meie tubades oli põrandaks kõige robustsem tumepruun kontoripõranda linoleum. Paneelmaja vajus ja otse betoonile kleebitud tapeedid lõhkesid kärinal ja langesid seintelt. Tüdrukute toas hakkas seinale tekkima järjest laienev märg laik - üks veetoru lekkis ja nõnda raiuti seinasse auk, et leket likvideerida. Augutegijad kusagilt saadeti, aga neil polnud kohustust seda uuesti kinni müürida. Ja ikkagi: meil oli omaette korter! (lk 203)
Läksime "Monumentali" kohvikusse vermutit jooma ja pisikesi kaheksajalgu sööma. Seal pidi Quimet kokku saama Cintetiga, ja Cintet, kel olid päratu suured silmad nagu lehmal ja pisut kõver suu, ütles, et Montseny'i tänaval on soodsalt saada korter, see seisab tühjalt, sest omanik ei taha peavalu, ja et remont läheb uute elanike kulul. Korteri kohal on katuseterrass ja see meeldis meile väga, eriti, kui Cintet märkis, et terrass oleks täielikult meie päralt. Meie päralt, sest alumistele naabritele kuulub siseõu ja teise korruse omade juurest viib keerdtrepp pisikesse aeda, kus on pesuköök ja kanala. Quimet sattus vaimustusse ja ütles Cintetile, et seda võimalust ei tohi mitte mingil tingimusel käest lasta, ja Cintet ütles, et tal oligi just plaanis järgmisel päeval koos Mateuga sealt läbi astuda, tulgu me ühes. (lk 16)
