Ameerikas on paljudel inimestel arusaam, et pension tuleb seina seest. On kadunud tunnetus, et see on seotud maksudega. Kujutatakse ette, et on võimalik pension säilitada ja maksud kaotada.
Iga paneb igale asjale oma pitseri. Ei maksa arvata, et vanus kedagi targaks teeb. Samas tajun enese pealt, et vanus annab teatud vabadusi. Keda on mul nii kangesti karta? Et võtavad pensioni ära või saadavad Kihnu saarele asumisele?
Kuni Vilma keldris piima järel käis, võttis mees külma vett, otsis köögikapist suhkrutoosi, pani kruusi neli teelusikatäit suhkrut, segas ja jõi. Kui naine ukse avas, pani ta kruusi lauale.
"See suhkur mind üleval peab," ütles ta end õigustades.
"Jah, ilma selleta oleksime kadunud," kinnitas Vilma takka.
"Aga pool pensioni ka läheb selle peale," meenutas Gusts, ostja ja kojutooja. (lk 14)
Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
Üldiselt olid kõik hämmingus. Jane oli tuntud oma mõistuse, usaldusväärsuse ja laheda intellekti poolest. See, et ta loobub oma karjäärist koos väärtusliku sissetulekupõhise pensioniga ja heidab kõik kõrvale, et sõita saarekesele, mis on kuulus üksnes oma kudumite poolest, paistis tema loomusega täiesti sobimatu olevat. (lk 12)
Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018
