Vikitsitaadid

Ene-Margit Tiit

eesti statistik ja rahvastikuteadlane

Ene-Margit Tiit (1934–1936 Tudeberg, 1936–1954 Humal; sündinud 22. aprillil 1934 Tartus) on eesti statistik ja rahvastikuteadlane, TÜ matemaatika emeriitprofessor.

Ene-Margit Tiit, 2014.

Artiklid muuda

  • Küsitlusuuringute tegijad teavad väga hästi, et küsitlustele internetis vastajad ja need, kelle poole tuleb pöörduda telefonitsi või ka silmast-silma intervjuuga, esindavad erinevaid sotsiaalseid rühmi.
Keskustest kaugemal elavatel või majanduslikult tagasihoidlikumal järjel inimestel ei ole sageli (head) internetiühendust, eakamatel või madalama haridustasemega inimestel puudub arvuti kasutamise oskus (ja pole seda ka üldjuhul tarvis). Nii ongi tekkinud elanikkonna rühmad, kes arvutist ja internetist on eemale jäänud.
  • Parteid, mis on orienteeritud eeskätt neisse rühmadesse kuuluvaid inimesi esindama, peavad arvestama, et nende valijate hääled laekuvad sedelitena valimisjaoskondade urnides, kuid elektrooniliste häälte saak on paratamatult kesine. I-le paneb täpi partei enese hoiak – kui partei juhtfiguurid on e-hääletamise osas kriitilised, kalduvad ka partei pooldajad pigem sellest hoiduma ja valitseb hoiak "Ma tulen ikka valimispäeval kohale – see on nii pidulik sündmus (apelsine küll ei müüda), aga mis kindel, see kindel".
Öeldut arvestades pole erinevate parteide pooldajate hääletamisviiside erinev valik ebaloogiline, nagu on mõned (pettunud) parteibossid arvanud. Ebaloogiline olnuks olukord, kui kõigi parteide e-häälte ja tavahäälte vahekord olnuks ühesugune.


  • Meie õnneindeks ei ole kehvas seisus, nagu arvas igati asjalikus loos Liina Normet. Sellega on umbes nii, nagu ütleb lapsevanem, kelle laps on koolis saanud hindeks 5–, et minu laps õpib kehvasti, sest tema pinginaaber sai hindeks 5.
  • Paistab, et meie peamine probleem on "liiga hästi õppiv pinginaaber", sest kõigi indeksite pingerea tipus on Põhjamaad: Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island. Nende maade eeskuju ei tohiks meid masendada, vaid peaks innustama, näidates, et pingeridade tippu on võimalik jõuda ka suhteliselt väikestel karmi kliimaga riikidel, kellel pole enamasti ei hiilgavat (koloniaal-) minevikku ega rikkalikke maavarasid, vaid kelle peamine rikkus on visa ja töökas rahvas. Aga tippu jõudmine nõuab tahtmist ja pingutust ning võtab pisut rohkem aega, kui meil on vabanemisest saadik olnud. Ometi pole põhjust end haletseda, oleme paljudest saatusekaaslastest paremas seisus.
  • Mida oleks tarvis teha, et lapsi rohkem sünniks? Lihtsalt lastega peredele toetuste jagamine on liiga lihtne meede, et olla tõhus. Lapsi raha eest ei osteta. Ja eriti vähe on mõtet arutada, kas esimest, teist, kolmandat või seitsmendat last tuleks heldemalt toetada. Lapsed sünnivad keskkonda, kuhu neid oodatakse.
  • Omamoodi paradoksaalne on maakoolide ja -raamatukogude sulgemine, tasuta koolilõunast loobumine, huvihariduse maksustamine, et (säästetud rahaga?) samal ajal maksta vanematele lapsetoetusi lootuses, et see suurendab sündimust. Edukate riikide kogemused ja uuringud näitavad, et laste sündimise eelduseks on – lisaks armastusele – turvaline ja lapsesõbralik keskkond. Tõhusam on panustada lapsele suunatud teenustesse, mitte lihtsalt raha jagada, sest lapsevanemad oma jõududega ei suuda ühiskonda lapsesõbralikumaks muuta.
  • Eestlased on jätkuvalt suuresti maa- ja väikelinna rahvas ning tänapäevalgi elavad pooled eestlased väljaspool suuremaid linnu. Lapsi on sündinud maaperedes läbi aegade rohkem kui linnades. Seega toimuvad kõik regionaalpoliitilised "optimeerimised" maaelu arvel – otseselt eesti rahvusest perede ja sündimata jäänud eesti laste arvel.
  • Pole selge, kust pärineb väide, et tänapäeva noored ei soovi üldse lapsi – uuringud on seni Eesti noorte kohta vastupidist näidanud. Ei ole ka alust arvata, et suurem keskkonnateadlikkus ja mure kliimamuutuste pärast põhjustaks lastest loobumist. Pigem tähendab see looduslähedase elukeskkonna valikut maal ja nimelt sellele on tarvis riigi tuge.


  • Tegelikult on praegusel sündimuse madalseisul rohkemgi põhjuseid. Üks neist on sündide edasilükkamine – seni, kuni sünde edasi lükatakse, sünnib igal aastal sellevõrra vähem lapsi. Olulised on ka välistegurid, sh mitu aastat kestnud ühiskonna osaline sulgemine koroonakriisi tõttu, mis takistas inimeste omavahelist suhtlemist ja seega ka perekondade loomist. Väga tähtis on ka sõja mõju – lapsi soovitakse sünnitada turvalisse maailma, mida agressorriigi naabrus kindlasti kahjustab.
  • Perepoliitika meetmete valimisel tuleb arvestada, et tänapäeval ei kehti aastakümnete tagune olukord: esimene laps sünnib niikuinii, toetamist vajab teine ja eriti kolmas laps. Praegu näib olevat suurim psühholoogiline barjäär esimese lapse saamine – kas noor naine/pere soovib ennast lapse kasvatamisega siduda või eelistab olla pigem vaba vanemakohustustest.
Seega, toetada ja julgustada tuleks pigem noori peresid/emasid. Ja igal juhul on kõige tähtsam lapse sündi toetav tegur ühiskonna loodud turvatunne, teadmine, et laps on ühiskonda oodatud. See saavutatakse peamiselt otse lastele suunatud teenuste ja peredesse suhtumisega.
  • Eestlaste osakaalu muutumise võti on regionaalpoliitika. Eestlased on ka tänapäeval maarahvas – pooled eestlastest elavad maal või väikelinnades. Ja maapered on linnaperedest märksa lasterikkamad. Iga regionaalpoliitiline samm "optimeerimise" suunas – väikekooli, raamatukogu, postkontori või lasteaia kaotamine toimub eesti rahvusest elanike, sageli lastega perede arvel.


  • Suures osas maailmast (sh isegi ka Euroopas) tähendab haridusliku tasakaalu poole pürgimine naiste haridusele suurema tähelepanu omistamist, n-ö naiste hariduslikku järeleaitamist. Eestis ei ole seda tarvis läinud, Eestis on viimaste kümnendite jooksul naised olnud meestest haritumad. Kuigi selle eest rahvusvahelistes aruannetes pead silitatakse, tekib küsimus, kas kõik ongi hästi?
  • Rahvastikupoliitika ideoloogid mõtlevad sellele, kuidas stimuleerida naisi rohkem sünnitama – aga selleks on ju tarvis ka meest, kes kuuluks naisega samasse kultuuri-, väärtus- ja komberuumi. Kuigi tubli laotööline võib olla ka hea partner teadlaseprouale, pole siiski tegemist tüüpilise olukorraga. Lisaks muule tähendab erinev haridus ja ettevalmistus pahatihti ka erinevat elukohta – maal on ülekaalus nooremapoolsed mehed, linnas aga naised ning nende teed ei tarvitsegi ristuda. Üksi, ilma partnerita maal elavate noorte ja keskealiste meeste elu ei ole enamasti õnnelik ja harmooniline.
  • Haridus mõjutab lisaks inimese kuuluvusele ka tema tervist. Väga jäme statistika näitab, et iga lisanduv õpiaasta lisab ka ühe täiendava eluaasta, ning kõige pikem eluiga on kõrgharitud meestel ja naistel. Siit on põhjust otsida ka Eesti naiste ja meeste oodatava eluea suurt erinevust.
  • Lõpuks tuleks näha ka hariduse äraspidist mõju Eesti palgalõhele – madalama haridusega mehed püüavad end kehtestada kõrgemate palkade toel.
  • Eitamata tõsiasja, et ka kõrghariduseta inimesed võivad olla väga väärtuslikud ühiskonna liikmed, vajab siiski analüüsimist küsimus, miks poisid rahulduvad madalama haridustasemega, võrreldes naistega. Standardne seletus – tarvis oli varakult tööle minna, et leiba teenida – tänapäeval ei veena, pered luuakse hilja ja vanemate perede toetamine on haruharv. Selles osas pole poiste ja tüdrukute võimalustel ja kohustustel mingit vahet.
  • Sageli saab poistele otsustavaks juba põhikool – selle kipuvad poisid tüdrukutest sagedamini pooleli jätma. Kuigi tublidele kutseharidust omandavatele poistele aplodeeritakse, on tarvis tõele silma vaadata – see pole tänapäeval veel lõpetatud haridus, igal alal on tarvis lisaks töömeestele ka tippspetsialiste. Tippspetsialistide puudumise tõttu nende mujalt sisseostmine saab olla vaid ajutine ja pigem erakordne lahendus.
  • Kõige olulisem ülesanne niihästi haridus- kui ka noortetöö spetsialistidele on: leida üles need – tõenäoliselt vähemalt keskmiselt võimekad – noormehed, kes on oma haridustee mingil suvalisel põhjusel pooleli jätnud, ja suunata nad taas õppima. Samuti on oluline väljalangemust ennetada, selgitada napi hariduse ja elumõistmisega noortele, kui oluline on koolihariduse nimel pingutada, selle asemel et hakata kiiresti "oma" eurosid teenima ametis, mis erilist vaimuerksust ei nõua.
  • Kas tuleb selleks avastada taas õpetaja Laur, kes oskab leida võtme ka väänikuvõitu poisi avamiseks? Meil on tarvis kõiki poisse. Neid ootavad põnevad töökohad ja rakendusvõimalused. Ja eriti oleks tarvis neid noormehi, kellest kasvaks õpetaja Lauri mõõtu koolmeister, kes leiaks oma kasvandikega ühise keele ja innustaks noorukesi poisse sel hetkel, kui nad kipuvad käega lööma oma sisukale ja õnnelikule tulevikule.


  • On üldiselt teada, et kõigis totalitarismist vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa maades toimub juba mõnekümne aasta jooksul Eestiga sarnane areng: rahva arvukus kahaneb negatiivse loomuliku iibe ja samuti negatiivse rändesaldo mõjul. Selle nähtuse põhjused on võrdlemisi komplitseeritud, sageli võetakse seda kokku sõnaga "üleminekušokk". Võrreldes saatusekaaslastega ei ole Eesti rahvastiku seisund kõige halvem. Peaaegu juba näis, et šokk on edukalt ületatud, aga majanduslangus langetas taas sündimust ja lisas väljarännet.
  • Võrreldes loendustevahelist rahvastikuarengut kahe eelmise loenduse (1989. ja 2000. aasta) vahelise ajaga selgub, et olukord stabiliseerub: hinnanguline rahvastikukadu on väiksem, loomulik iive läheneb nullile. Siiski ei saa unustada Eesti rahvastiku kriitilist väiksust - rahvusriigina püsimiseks ei saa omakeelne rahvastik langeda liiga väikseks. Tõenäoliselt oleme juba kriitilise piiri lähedal.
  • Eestimaa on oma kliima ja loodustingimuste poolest eluks sobiv täies ulatuses. Siin on elatud aastatuhandete jooksul ning asulate tühjenemine just nüüd, kus inimestevahelised kaugused kahanevad uute kommunikatsioonivõimaluste ja ühendusteede toimel, ei peaks väikeses Eestis olema paratamatus.

Intervjuud muuda

  • [Väljendist "on väikesed valed, suured valed ja statistika":] See on võrdlemisi asjatundmatu väide, aga see näitab, et statistikat saab kasutada ka negatiivsetel eesmärkidel, et statistika kattevarju all saab pooltõdesid või lausa valet esitada. Kui kuulaja sellest vigurist aru ei saa, siis talle võibki jääda mulje, et talle tõestati midagi vildakat. Minu hea kolleeg Hispaaniast ütles alati, et tõde ei saa olla ilma statistikata.
  • Kui kaua eesti rahvas püsib?
Küll ta püsib maailma lõpuni. Ma ei näe mingit põhjust arvata, et eesti rahvas püsiks vähem kui sakslased, rootslased või soomlased.
  • Tänapäeval ei kipu naised noorelt sünnitama, vaid lükkavad pere loomise edasi kolmekümnendatesse eluaastatesse. Seetõttu on põlvkondade vahed pikad ja meie rahvaarv kahaneb. See on tendents, mis lähendab Eestit suurele osale Euroopast. See ei ole riigi tegemata jätmine, vaid see on elulaad, mis on omane hästi elavatele, rikastele ja arenenud maadele.
  • Igasuguste näitajate järgi kuulume jõukate ja kõrge elatusjärjega riikide hulka. Seda näitavad nii inimarenguindeks, sissetulekud, haridustase ja paljud muud näitajad. Ainult meie ise arvame, et me ei ela hästi.
  • Arenenud maailmas ollakse seisukohal, et pensioniks on mõistlik varusid koguda. Aga on ka mõned pereteoreetikud, kes ütlevad, et pension on see, mis vähendab laste arvu, ja et eakaid peaks ülal pidama nende lapsed, see stimuleeriks sündimust. No see ei ole tänapäevane seisukoht. Pension ja pensionisambad on praegusele maailmakorraldusele kohane.
  • Igasugune areng on laineline, eriti majanduses. Kogu aeg ei lähe asjad tõusvas joones, erinevatel põhjustel võivad tulla langusperioodid, aga need ei ole tavaliselt nii kohutavad, et neid peaks hirmsasti kartma. Tõsi, osa inimesi võib töö kaotada, sissetulekud võivad kahaneda, aga need asjad elatakse enamasti üle, need ei põhjusta suuremale osale inimestest erilist katastroofi.
  • Ma ei taha öelda, et ma mitte midagi ei karda, aga minu meelest on kõige olulisem see, et Eesti riik püsiks ja oleks kaitstud võimalike välisvaenlaste vastu. Olen põlvkonnast, kes on näinud sõda ja okupatsioone. Nende kordumist ei tahaks kindlasti. Aga normaalselt arenevas maailmas ei näe ma põhjust midagi karta.
  • Minu jaoks ei ole arvud tohuvabohu, ma näen nende taga ikka süsteemi.
  • Meie geeniteadlased on tõestanud, et eluea pikkus olulisel määral geneetiliselt edasi ei kandu. Samas ma pean ütlema, et minu isa, akadeemik Arnold Humal, töötas sõna tõsises mõttes oma elu viimaste päevadeni. Aga ma ei ütle, et see seos on geneetiline, pigem on see huvi oma eriala vastu.
  • Ma saan aru, et maailmas on leitud teatud piirkondi, näiteks mäestikes, kus elatakse väga kõrge eani. Eestis niisugusel uuringul suurt mõtet ei ole, sest oleme väga liikuvad. Eestis on vähe kohti, kus inimesed elaksid põlvkonniti ühes kohas. Muu hulgas nõukogudeaegne inimeste suunamine lõi maarahvastiku pildi väga segi. Näiteks pärast kõrgkooli lõpetamist suunati spetsialistid üldjuhul kodukandist kaugemale. Seetõttu ei ole mõtet uurida kohaspetsiifilist pikaealisust.
  • Millegipärast arvatakse, et vanad inimesed peavad kangesti saamatud olema, kodus istuma ja sukka kuduma.


  • Töötava pensionärina vähenes minugi sissetulek pisut, aga see ei morjenda mind. Arvan, et kõrgema sissetuleku puhul ongi rohkem maksta igati õiglane.
  • Tegelikult tuleks suures pildis olla rõõmus, et praegu saame pensioni vastavalt oma töötasule, mitte ainult staažile nagu nõukogude ajal. Küll aga need, kes maksumuudatusest kaotavad, pole sugugi vaesed. Räägime ikkagi kõrge sissetulekuga pensionäridest. Näen oma töös teiste riikide kolleege, kes töötavad ja seetõttu üldse pensioni ei saa. On isegi hästi, et meil on peale palga lisasissetulekuna pension. Loomulikult sõltub maailmavaatest, kas seda muudatust hinnata ühiskonnale võidu või kaotusena, minu äranägemist mööda võidab solidaarsus - inimene, kes on sotsiaalteadusega tegelenud ja tunneb andmeid, teab, et ka solidaarsusel on ühiskonnas väärtust.
  • [Pensionäridest:] Neil on oma eluruum, mitte üüripind, ja kindlustatud sissetulek pensioni näol, kui veel elada abikaasaga koos, siis uuringud näitavad, et need pensionärid pole üldse nii halvas olukorras kui töötud noored või üksikvanemad. Seega olgem rõõmsad ja elagem edasi.


  • Abielud sõlmitakse küllalt sageli siis, kui laps on juba tulekul. Ja neid abielusid, mis on sõlmitud ja kus lapsi ei ole - need peaaegu puuduvad, samas kui vabas kooselus elatakse ka ilma lasteta.


  • Selle stsenaariumi alus on, et riigid, kus inimarengu indeks saavutab teatava kõrge taseme (meil on 0,85; kui tõuseb üle 0,9), hakkab nendes riikides iive tõusma. Seda on terve hulga riikide puhul juhtunud. Kui meie inimarengu indeksi tõusmist arvestada, pole võimatu ka see optimistlik prognoos, mis ütleb, et käesoleva sajandi lõpuks hakkab Eesti elanikkond suurenema.

"Me jääme püsima" muuda

Ene-Margit Tiit, "Me jääme püsima", 2023. Artiklikogumik ilmus Ilmamaa sarjas "Eesti mõttelugu" 168. raamatuna.


  • Suurem osa sellesse raamatusse koondatud kirjatükke on sündinud puht mõtlemise – ja kirjutamise – mõnust. See tähendab, et enamik neist lugudest ei ole kirjutatud leivateenimiseks teostatud teadusuuringute või projektide pärast, vaid n.-ö. õhinapõhiselt, uurimise uudishimust või soovist öelda välja oma mõtteid. Kuid ka soovist panustada ühiskonna teenimisse, säilitades selle juures mõtte sõltumatuse ja sukeldumata poliitikasse. (ümbrispaberilt)
  • Minu sündimise aeg ja koht on määranud minu ellusuhtumise, kompassi, mis on olnud kindlalt paigas ja vaistlikult ära tundnud hea ja halva, õige ja väära, tõese ja võltsi. (autobiograafilisest sissejuhatusest)

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ene-Margit_Tiit&oldid=107224"