"Kas sa siis ei tea, et kõrgeim iive on just neil rahvastel (või sotsiaalsetel gruppidel), kelle keskmine elanik oluliselt kõrgeastmeliste abstraktsioonidega ei tegele? Ja pealegi," muutis Pille tooni, "leidub ka abstraheerivate indiviidide juures küllalt neid, kes aeg-ajalt oma käe mõnele põlvele panevad."
Raul hüppas püsti. Ta vaatas pärani silmi Pillele otsa, ja keeras siis selja, jäädes näoga akna poole, kust ta midagi ei võinud näha.
"Ainult et nad on piisavalt õnnetud, sest kätt põlvele pannes rusub neid võõrandatus abstraktsioonist, abstraheerides aga võõrandatus käe põlvele panekust — nii-öelda."
"Nii et kokkuvõttes," köhatas Oskar, "jõuame välja tuntud tõeni, et inimene on õnnetum kui kass." (lk 18)
Ann Must, "Oskar ja Anna. Triameron", rmt: "Vastu valgust", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 7-23