Ann Must

Eesti kirjanik

Ann Must (aastatel 1982–1990 Ann Viikberg; sündinud 8. märtsil 1953 Tallinnas) on eesti ajakirjanik, kirjanik ja tõlkija.


"Vastu valgust"Redigeeri

Tsitaadid jutukogust: Ann Must, "Vastu valgust", Tallinn: Eesti Raamat, 1983.


  • [Elts:] ...siis tuligi mulle see mõte sõnadest, tekstidest, milledel puudub vaste. Sinna on jõudnud need mitmed moodsad teadused. Tekst väljendab ainult iseennast, ta ei ole kirjeldus, sest kui ta oleks kirjeldus, siis oleks ta millegi puuduva kirjeldus. Ta on Asi Iseenesele. Pikad teaduslikud artiklid käsitlevad ainult iseennast... Matemaatikas on see omal kohal, matemaatika on mäng, mängu ema... (lk 3)
  • [Elts:] Matemaatika on vorm ja kunstid on sisu; ma olen otsinud neid koos, jäängi otsima. (lk 4)
  • [Tiiu:] Sinu emast on see, kõige olulisem külg puudu. Ta on olnud vilets ema, ta ei ole pannud sind vihkama — järelikult ei ole sa pidanud (nii suure) vihkamise üle järele mõtlema. Kui sa ei tunne vihkamist, ei tunne sa ka halastust. (lk 4)
  • [Tiiu:] Minu ema tegi kõik, et ma teda vihkaksin. Vähe oli hetki, mis ta jättis mürgitamata. Vahetpidamata kartsin ma teda! Ta käitus, nagu oleksin ma puupakk, mille seest tuleb Buratino välja raiuda, mina aga olin elav puu! Väsimatult raius ta mind kirvega! Ja kas. tead, Elts, need haavad ei kasvanud aastatega kinni, vaid läksid mädanema — mida edasi, seda hullemaks. Praegu ajab paljas postkaart temalt mulle peale mingi halva värina. Nüüd ta nutab "armastusest minu vastu", tõelisi pisaraid, kuid raiub edasi. See on kohutav... [---] Emade ideaalid on Buratinod, elav puu on nende jaoks patoloogia, botaanikast pole nad iial kuulnud... (lk 4)
  • [Elts:] Sisu on alati, alati ja igal pool, teda on alati muutumatult ühepalju. [---] Vorm tekib — sünnib, sureb, moondub. (lk 5)
    • "Elts ja Tiiu — filoloogid", lk 3-6


  • [Andres:] Loodus on teistsugune kui linn, ta äratab inimeses teistsuguseid mõtteid, koguni teise hinge... (lk 7)
  • [Oskar:] Ma tahan hoiduda hinnanguist. Ma ei ole mõni neetud preislane. (lk 7)
  • [Oskar:] Mõne soiu võiks ju ka lõpuni kuulata. Ma olen sügavalt veendunud, et see ei ole niisama, ei saagi olla. Miski siin looduses ei ole niisama. (lk 13)
  • [Oskar:] Aga tegelikkus on vist siiski teine asi. Tegelikkus ei ole ähmane, abstraktne. Tegelikkus on midagi, mida saab käega katsuda, millel on kontuurid. Tõel ei ole võib-olla kontuure, ei ole võib-olla... no näiteks ohvreid, nagu tegelikkusel. (lk 13)
  • [Oskar:] Tegelikkusel on tuhat vormi. Tõel on võibolla üks. (lk 13)
  • [Oskar:] See on õige. Tuleb jääda külmaks ja kõrvaliseks, kuni kestab dekameron. Ja pärnaõietee on selleks õige tee. (lk 15)
  • [Oskar:] Kes tunneks kõiki oma surnuid? Alles eile õhtul sain ma aru, et olen teinud liiga vanale vaesele Boccacciole. Sest see, kes katku tunneb, abituna tunneb, ei räägi tast. (lk 15)
  • [Oskar:] Kuninganna, teil ei pruugi oma alamaid mingeiks uustõusikuiks pidada. Meie vaimusoontes voolab vana head vaimuaristokraatlikku verd. (lk 16)
  • [Raul:] Kuninganna, see pole aus! See pole novell.
[Pille:] Nimeta mulle asi, armas Raul, mis ei oleks novell? Nagu on öeldud, et kõik on luule, ütlen mina: kõik on novell.
[Raul:] Ja kõik on meri ja kõik on pettus ja kõik on allveeujumine!
[Pille:] Jah. Kõik on autori teha. Metafooride kasutamine on ta oma asi. Võib kasutada näiteks ümberpööratud ja ruumis laienevaid metafoore. Teie asi on ainult aktsept. (lk 16)
  • [Pille:] Tõtt-öelda algas kõik sellest, et ma kuulsin või lugesin kusagilt, et loomad, kui nad (paariti või grupis) häälitsevad — näiteks on mingid niinimetatud kutse- või hoiatushäälitsused — ei oma häälitsemise käigus vähematki kavatsust mingit informatsiooni edasi anda. Nad häälitsevad niiöelda sponte sua. Nad ise ei teagi, et nad häälitsevad, et keegi neid häälitsusi kuuleb ja neist järeldusi teeb. Ja neid järeldusi teevadki ainult inimesed. Teised loomad ei järelda, vaid käivituvad neist häälitsusist. Vulgaarselt: need hääled käivitavad nende reflekse nii, nagu toit käivitab nende peristaltikat. See on muidugi metafoor, vulgaarne metafoor. Teisest aspektist võib lihtsalt öelda, et loomad ei abstraheeri. Kuid see aspekt meid ei huvita. Meid huvitab ainult selle aspekti deduktsioon: need, kes ei abstraheeri, ei lähe oma indiviidist kunagi nii kaugele, et see lõheneks. Me eeldame, et loomad ei ole lõhenenud indiviidid, me muidugi ainult eeldame, me ei vannu seda. Ja nende indiviidiline monoliteet väljendub just näiteks selles, et kui üks kass ütleb näu, siis teine kass ei ütle näu esimese näu peale, vaid see esimene näu on teises kassis käivitanud mingi protsessi, ja see protsess (mitte esimene näu) sunnib teda omaltpoolt ütlema näu. Sel teel ei lahku nad kunagi iseenesest, ja nende näud ei võõrandu neist kunagi ega saa need näud (kui denotaadid) omavahel ka kokku, kuid selle eest saavad kokku kassid (kui subjektid) ise. (lk 17)
  • "Naiste soiud pälvivad teie tähelepanu sama vähe kui kasside näugumised ja naised sama vähe kui kassid — või niisama palju," ja ta viipas patjadel magavate kassipoegade suunas. "Sest neid, kes eitavad kasside armsust, pole kuigi palju. Ainult kuigi paljud ei pea heaks tooniks oma vastavat suhtumist paljastada." Pille naeratas Oskarile. Oskar punastas ja ütles: "Ja õigesti teevad." (lk 17)
  • [Pille:] Novell on metafoor. Semiootiline kirjandus on ainult semiootiline kirjandus, ei midagi muud. Ei midagi muud kui tema ise, ehe ja ühene abstraktsioon — koosnemas sõnadest, ja üksnes sõnadest. Ma tahan jääda näude juurde, veelgi enam, ma tahan jõuda tagasi selleni, mis sunnib näuguma. (lk 17-18)
  • "Kas sa siis ei tea, et kõrgeim iive on just neil rahvastel (või sotsiaalsetel gruppidel), kelle keskmine elanik oluliselt kõrgeastmeliste abstraktsioonidega ei tegele? Ja pealegi," muutis Pille tooni, "leidub ka abstraheerivate indiviidide juures küllalt neid, kes aeg-ajalt oma käe mõnele põlvele panevad."
Raul hüppas püsti. Ta vaatas pärani silmi Pillele otsa, ja keeras siis selja, jäädes näoga akna poole, kust ta midagi ei võinud näha.
"Ainult et nad on piisavalt õnnetud, sest kätt põlvele pannes rusub neid võõrandatus abstraktsioonist, abstraheerides aga võõrandatus käe põlvele panekust — nii-öelda."
"Nii et kokkuvõttes," köhatas Oskar, "jõuame välja tuntud tõeni, et inimene on õnnetum kui kass." (lk 18)
  • [Oskar:] Asi on lihtsalt selles, et kui meil on korraga "käsil" kaks asja — abstraktsioon ja tegelikkus, kui ühte loetakse teise peale või kui teine toimub ühe all, siis punkt, kus need kaks asja kohtuvad, on seesama inimene, kellel need kaks asja "käsil" on — ja kui ta ei saa "külmaks ja kõrvaliseks" jääda, siis sellepärast, et need kaks asja kohtudes omavahel reageerivad. (lk 18-19)
  • "See kummipuu," hüüab Oskar ahastuses, "ajab mu hauda! Aga ka sinna ei saa ma teda kaasa võtta! Teda ei saa üldse kuhugi kaasa võtta!" (lk 20)
  • [Andres:] Tulin vaatama, ega hundid ja karud pole teid nahka pistnud. Hundid ja karud, kes elavad teis enestes. (k 21)
  • [Anna:] Kõik teavad, et Lepikson on idioot. Ja päälik teab, et mina tean. Ja mina tean, et päälik teab, et mina tean. Peab siis ühe idioodi pärast üks... ütleme näiteks — kummipuu kannatama? (lk 22)
    • "Oskar ja Anna. Triameron", lk 7-23


  • Mulle on ükskõik, kas sa paned selle kleidi või ei. Kui sina kleidi sees oled, on see mulle ükskõik, milline ta on. Üldse ei salli ma neid su kleite. Nad viivad su minust eemale ja sa vihkad mind. Sa arvad, et ükskõiksus su kleidi vastu on ükskõiksus sinu vastu, aga see ei ole nii. Su kleidid lahutavad su minust, algusest peale, ja ma ei taha neid näha. (lk 24)
  • Nüüd seisad sa vastu oma riidekappi, mis on puupüsti täis kleite, pluuse ja seelikuid — ja kõigile võlgnen ma komplimendi... Võlgade tasumise tund on saabunud! Ka pesu ei jää ilma, ehkki ma pesusse siiani hästi olen suhtunud. Pesu ei ole ihne, pesu ei hoia kõike ainult endale, ta ei nuru ka komplimente, aga kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad! Eest ära! Ribadeks, ribadeks see edevuse laat! (lk 25)
  • Ma nutan, aga mitte lõhutud riiete pärast... usuksid sa seda? Aga sa oled ikka arvanud, et kui ma ootan kiitust kleidile, siis ootan ma ka tegelikult kiitust kleidile. Aga nüüd ma näen... Kallis, ma nutan õnnest ja hirmust... hirmust, et see lahtub, et õmblen jälle uusi kleite, ja jälle oled sa ükskõikne, nagu ei olekski ka see osa minust, mis kleite õmbleb, mina, vaid ainult see, mis end alasti sinu vastu surub. Kui rumal sa oled! (lk 26)
  • Millisena sa metsa kujutad? küsiti, ja mina joonistasin tiheda, madala ja pimeda kuusemetsa, kuuseräga, mille all ei kasvanud ainsatki rohuliblet, turbapruuni räga, mille all tuli küürutades, peaaegu roomates liikuda, kui tahtsid edasi saada. Ühtegi valgusekiirt ei pääsenud sinna kunagi, aga ka kottpime ei olnud seal eales, unustuse- ja rahupime, vaid ikka immitses sealt määndunud roostepruuni, mis nagu painaja rõhus su kehale. Ma ei tea, miks mul oli raske teistsugust metsa ette kujutada. Võib-olla olin ma kunagi lapsena sellisesse eksinud. Ma ei mäleta, mis tuli joonistada ülejäänud kastidesse. Igaüks neist tähistas midagi — tööd, abielu ja midagi veel, aga mets tähendas surma. Selline on su surm, öeldi, jä samal hetkel sain ma aru, et olen surnud, et ekslen juba loendamatuid aastaid selles padrikus, luupainaja kõri ümber, ja et ei ole ei pimedust ega valgust. (lk 26)
  • See linn olid muidugi sina. Ah, mis on esimene linn maalapsele! Mulle olnuks lagendikustki küll, aga ma sattusin linna tornide ja väljakute, turuplatside ja tsirkusega... [---] See oli islami linn — täis valgeid õhulisi torne — kus tänavatel kaubitsetakse kalliskividega ja kus väljakutele on laotatud vaibad. Ma nägin esimest korda, mis inimene suudab. Ma olin ikka pidanud jumala loodust kõige kõrgemaks, aga see linn oli jumala looduse integratsioon. (lk 26-27)
  • Muidugi ma ei unustanud, ainult et see oli mu mälu alumises sopis. (lk 27)
  • Meri — see on tuul, see on sinakasroheline valgus, mis tuleb alt vee poolt üles taevasse. See on tohutu laine. See on valgus. (lk 27)
  • Ma õpetan sulle ühe uue mängu. Sa võtad käärid, aga ülikonda ma seljast ei võta. Nüüd lõikad sa täpselt, ülima täpsusega minust välja selle lurjuse... (lk 30)
    • "Maastik rusudega", lk 24-30


  • Ta oli seisukohal, et üliõpilase kohus on vähemalt eksamitekski õppida. "Sest mis paganat nad muidu vedelevad sellise ilusa ilmaga siin kopituses?" nagu ütles üks Soluse range, ehkki punast nina omav kolleeg. "Mingu parem Toomele õlut jooma!" (lk 32)
  • Kirjeldamatult ilus näis Solusele see paadisõit — nagu sissesõit muinasjuttu — mahedalt värviline ja pehmelt, ümaralt ärev. Tüdruku metsikud juuksed laiusid igal pool, nad olid nüüd sama rohelised kui vetikad madalas lahesopis. Mis nüüd küll juhtub, mis nüüd tuleb, mõtles Solus õnnelikult ja tühjalt, valmis täituma millegi senitundmatu ülimaga. (lk 33)
  • [Tartu Raekoja platsist:] Rõõm oli aga Raekoja platsist, armsast Raekoja platsist, jah, olgugi sinul sagivad inimesed praegu kuidagi täiesti võõrad, vesihallide, tuimade, indiferentsete nägudega, oled sa ise siiski sama, sama isikupärane — näe, seal on vana elumehe endine luksusasutis, seal kunagine sünge pank, mille keldrites kõdunevat kuhjade viisi pangaröövlite luid. (lk 35)
  • Eks olnudki see tema ise, kui nad koos olid, ainult siis, ainult seal ei seadnud ta end v ä l j a s p o o l t, nagu terve ülejäänud elu, vaid elas s e e s t p o o l t. Sel ainsal hetkel (tunnil, sajandil), mil ta ei mõelnud ajale, vaid unustas aja, e l a s a e g a (oli hooletu, teadmatu liigutusega paisanud aja enda alla, kaotanud ta) see aeg, see ajatus oligi tema aeg, tema elu aeg. Siin allus aeg, mis on inimese väljamõeldud, oma loojale. (lk 36)
    • "Dotsent Soluse armas aeg", lk 31-37