Ükskõiksus

Proosa

• Elu esimene rekvisiit on ükskõiksus pühakute ja profaanide kiituse ning laituse vastu ja külmavereline tutvus surmaga.
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. LR 2005, nr 13-14, lk 27

• Mida suurem linn, seda suuremat entusiasmi näidatakse üles üksikjuhtumite suhtes ja seda suuremat ükskõiksust üldiste suhtes.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 36 2004, lk 54

• Ainult ühel juhul ei paku abielu abikaasadele mingit lõbu - nimelt täieliku ükskõiksuse olukorras. Kuna paljud mu lugejad loodetavasti teavad, kui lõpmatult meeldiv on armastatud inimesele rõõmu valmistada, siis - nagu ma kardan, on mõned vähesed ehk kogenud, millist naudingut pakub vihatud inimese piinamine.
  • Henry Fielding, "Tom Jones", II raamat, VII peatükk. Tõlkinud Valda Raud.

• Ilma et nad sõnagi oleksid vahetanud, tunneb Franz, et talle on vastumeelne see poiss, ta pilkav jahedus, mis Franzi tavaliselt lõbustas. Talle on vastumeelne lamburi ükskõiksus, juba ette on talle vastumeelne nende inimeste ükskõiksus, kelle hulka ta peab nüüd minema suppi sööma, ja samuti on talle vastumeelne tema kohal süttivate tähtede ükskõiksus.
  • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 107

• Lõpuks jõuame väikesele lagendikule, kus imetoredad isapaabulinnud emapaabulindudele armastust avaldavad. Kella seitsme paiku hakkavad nad kosimisega pihta. Tantsuplatsile on ilmunud kaks kukke ja kolm kana. Isalinnud jooksevad rahutult edasi-tagasi, vedades taga oma pikkade seljasulgede kimpu nagu hinnalist sleppi. Emalinnud seisavad kobaras koos ega austa kumbagi rivaali ainsagi pilguga. Kiiresti ajavad kuked oma toredad sabasuled laiali ja löövad need lahti hiiglaslikuks lehvikuks. Nagu kirju sillerdav ratas laiub see linnu taga. Ja nagu aru saades, et alles päikesekiirtes avaldub nende kaunite sulgede õige sära, astuvad nad varjust valguse kätte. Milline kirgas läige ja sätendus! Uhke, metalses sinises särav rinnasulestik muudab oma värvust linnu iga liigutuse juures. Rütmiliselt kahisevad ja plaksatavad tiivad, kui paabulind oma sulestiku toredust emalinnule demonstreerib, kui ta keerleb ja pöörleb ja kauni silmmustrilise lehvikuga iga oma liikumise juures viipab, nagu kutsuks ta emalinde enese juurde. Kui eestpoolt sillerdab linnu sabaratas igas värvitoonis, siis tagantpoolt võib näha ranget vormi — värvid on kadunud, domineerib pikkade valgete sulerootsude struktuur. Väsimatult teevad tantsivad paabulinnud oma ringe. Ent kuidas nad ka ei meelita ja ahvatle ning kui oskuslikult nad ka oma ilu ei näita, pole neil publiku ees ikkagi menu. Emalinnud käituvad nii; nagu ei läheks see suurejooneline tseremoonia neile üldse korda. Aegajalt langetavad nad pea ja nokivad maast mõne terakese. Nad teesklevad täielikku ükskõiksust. Tegelikult jälgivad nad vargsi isalindude pulmatantsu, mis peab neid paaritumiseks häälestama ja lõpuks seda ka teeb. Siiski ei ole emalindude külmus teeseldud. Puuduvate tunnete teesklemine on inimeste privileeg. Enamikul loomaliikidel on emaloomade ükskõiksus kaasasündinud omadus ja paaritumiseks vajalik. Nii ajavad soomusninasarvikud sageli oma elukaaslast mitu kilomeetrit taga. Jälitatavad võivad seejuures karjuda ja kõiki hirmu tundemärke ilmutada, kuid sellest hoolimata valvavad nad hoolega, et tormakas kosilane neid silmist ei kaotaks. Samuti, kuigi mitte nii temperamentselt, ajavad emasloomi taga hirved ja antiloobid.
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 90

• Ta teadis päris kindlasti, et kalad pole tummad, ent hääle kaja vees tekib ja kaob samaaegselt. Nii ei jõua nende sõnad iial teise kalani, nagu ühe inimese sõnad ei jõua vahel teise inimeseni, läbides veesüldadest veel tihedamat ükskõiksuse sfääri.
  • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas" (1973), lk 194

• Armastuse vastand pole mitte vihkamine, vaid ükskõiksus. Kunsti vastand pole mitte inetus, vaid ükskõiksus. Usu vastand pole mitte ketserlus, vaid ükskõiksus. Ning elu vastand pole mitte surm, vaid ükskõiksus.
  • Elie Wiesel, ajalehes US News & World Report (27. oktoobril 1986)

• [Dumbledore:] Ükskõiksus ja hoolimatus teevad sageli palju rohkem kurja kui otsene vastumeelsus... /---/ Meie, võlurid, oleme oma kaasolevusi liigas kaua vääralt kohelnud ja mõnitanud ning lõikame nüüd selle vilju.
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Fööniksi Ordu", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2003, lk 822

• "Ma mõtlesin ümber. Ma ei taha enam, et te minust raamatu kirjutaksite," ütlesin ma järsku. "Ma ei taha, et teised loeksid, mida ma teinud olen. Ma ei häbene ega midagi, aga ma lihtsalt ei taha kuulsaks saada. Mulle ei meeldiks autogramme jagada. Ma lausa vihkaksin seda. Ma pääsen ju siit kunagi välja ka, kas teate. Ja siis ei saaks ma enam iialgi rahu. Ma olen seda näinud. Filmides ja puha. Oleksin siis ju nagu mingi faking Tanel Padar või... eeee... mis ta nimi oligi... mingi... Dave Benton. Noh, teate küll, need, kes kunagi ammustel aegadel Eurovisioonil käisid. Nad olid nii faking kuulsad, et isegi Savisaarest ja Rüütlist kirjutati tol ajal lehtedes vähem kui neist. Mina ei tahaks midagi sellist. Ausõna. Ma vihkan autogrammide andmist ja muud säänest kuulsusega kaasas käivat jura. Võtame näiteks selle paganama Michael Jacksoni. No kammooon... hm... tegelikult ärme ikka teda võta... ta on suht mõttetu lontrus mu meelest... võtame hoopis Leonardo DiCaprio. Pool maailma armastab teda ja pool maailma vihkab. See on naljakas. Inimesed ei suuda ära otsustada, kas ta on siis lõppude lõpuks maailma parim näitleja ja tõeline geenius või lihtsalt üks õnnestunud näolapiga nolk, kes tahtis natuke eputada. Kurat, ega mina ka ei tea. Ja mul on täiesti pohhui kah. See ongi minu arust kõige hullem, kui inimestel on sinust täiesti pohhui. Kui nad sind ei tea ja neil on sust pohhui, siis polegi asi veel nii masendav, onju? Aga kui sa oled mingi faking kuulsus ja puha ja neil on sust ikka täiesti pohhui. Vot seda ma ei seedi. Ei. Ma ei taha ikka seda raamatut." (lk 4)
  • Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005

• Austeni südikatel kangelannadel kipuvad olema üsna äpardunud isad, kes kas huvipuudusest, suurest eneseimetlusest või lihtsalt elukorralduslikust saamatusest jätavad oma tütarde elu korraldamise nende endi hooleks. Ärahellitatud noorema tütrena on Emma loonud oma peas omalaadse nukuteatri, mille juht ta ise on ja mille nukkudeks enda teadmata kõik ümberolijad. (lk 532)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

Luule

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs –
ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

• Marie Under, "Sirelite aegu", (1916), rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 37-38

Leige ükskõiksus
on surmastki hirmsam kanda.

• Helgi Muller, "Kui minu tuppa ei kostaks", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 5

inimesed käivad poes ning loevad ajalehti
ja on nõmedad ja ükskõiksed nii paljude asjade suhtes
ja luule mis ju tahab väljendada väljendamatut
sobib hästi kokku surmaga
ja ka eluga — ma usun

• Ilona Laaman, "*sa ei tule enam mu juurde ei unes ega ilmsi", rmt: "Maakulgur on maandunud", 2003, lk 13

Allikata tsitaadid

• Naine andestab vihkamise, jämeduse, pilkamise, kuid mitte kunagi ükskõiksust.
  • George Bernard Shaw

• Kes ei tee välja millestki, mis temasse ei puutu, sel on kõik olemas.
  • Baltasar Gracian