Paabulind

Paabulind (Pavo) on lindude perekond faasanlaste (Phasianidae) sugukonnas kanaliste (Galliformes) seltsis.

Eugène Bidau, "Paabulind ja tuvid aias" (1888)
Mildred Anne Butler, "Sügispäevad" (1928)

ProosaRedigeeri

  • Lõpuks jõuame väikesele lagendikule, kus imetoredad isapaabulinnud emapaabulindudele armastust avaldavad. Kella seitsme paiku hakkavad nad kosimisega pihta. Tantsuplatsile on ilmunud kaks kukke ja kolm kana. Isalinnud jooksevad rahutult edasi-tagasi, vedades taga oma pikkade seljasulgede kimpu nagu hinnalist sleppi. Emalinnud seisavad kobaras koos ega austa kumbagi rivaali ainsagi pilguga. Kiiresti ajavad kuked oma toredad sabasuled laiali ja löövad need lahti hiiglaslikuks lehvikuks. Nagu kirju sillerdav ratas laiub see linnu taga. Ja nagu aru saades, et alles päikesekiirtes avaldub nende kaunite sulgede õige sära, astuvad nad varjust valguse kätte. Milline kirgas läige ja sätendus! Uhke, metalses sinises särav rinnasulestik muudab oma värvust linnu iga liigutuse juures. Rütmiliselt kahisevad ja plaksatavad tiivad, kui paabulind oma sulestiku toredust emalinnule demonstreerib, kui ta keerleb ja pöörleb ja kauni silmmustrilise lehvikuga iga oma liikumise juures viipab, nagu kutsuks ta emalinde enese juurde. Kui eestpoolt sillerdab linnu sabaratas igas värvitoonis, siis tagantpoolt võib näha ranget vormi — värvid on kadunud, domineerib pikkade valgete sulerootsude struktuur. Väsimatult teevad tantsivad paabulinnud oma ringe. Ent kuidas nad ka ei meelita ja ahvatle ning kui oskuslikult nad ka oma ilu ei näita, pole neil publiku ees ikkagi menu. Emalinnud käituvad nii; nagu ei läheks see suurejooneline tseremoonia neile üldse korda. Aegajalt langetavad nad pea ja nokivad maast mõne terakese. Nad teesklevad täielikku ükskõiksust. Tegelikult jälgivad nad vargsi isalindude pulmatantsu, mis peab neid paaritumiseks häälestama ja lõpuks seda ka teeb. Siiski ei ole emalindude külmus teeseldud. Puuduvate tunnete teesklemine on inimeste privileeg. Enamikul loomaliikidel on emaloomade ükskõiksus kaasasündinud omadus ja paaritumiseks vajalik. Nii ajavad soomusninasarvikud sageli oma elukaaslast mitu kilomeetrit taga. Jälitatavad võivad seejuures karjuda ja kõiki hirmu tundemärke ilmutada, kuid sellest hoolimata valvavad nad hoolega, et tormakas kosilane neid silmist ei kaotaks. Samuti, kuigi mitte nii temperamentselt, ajavad emasloomi taga hirved ja antiloobid.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 90


  • "Kas sa siis ei kuulnud?" küsisin ärritatult. Aga samas märkasin isegi, kust oli tulnud see häälitsus, mis mind nii vapustas. Maja ees jalutas kaks uhket paabulindu, kelle suled heledas päikese paistes särasid. Linnud kuninglikus livrees, kes vaevalt said noka avada, kui nende madal ja labane hing paljastus.


  • Meil on õuel seitsmevärviline vikerkaar. See vikerkaar liigub madalal maad ligi, nii et meil hakkab silmade ees virvendama. Tahtsime seda puudutada, kuid paabulind ei lubanud. See on tema vikerkaar ja ta lohistab seda enda taga. Korraga ta jätab selle lohistamise. Tõstab oma paabulinnusuled üles ja teeb nendest lehviku.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar, 1983, lk 81


  • Mõni arvab, et paabulind on ilus lind, kuid see pole tõsi, ta pole lind, ta on vana priimabaleriin, kes on väga vihane, et keegi talle enam ei plaksuta, te olete ometi paabulindu näinud?
Ta kõnnib nagu vana priimabaleriin, ta karjub nagu vana priimabaleriin ja ka kohendab end samamoodi. Suur hulk inimesi ei saa temalt oma silmi lahti kiskuda, ja miks ka mitte, suur hulk inimesi ei saa ilma balletita olla, suur hulk inimesi ongi juba oma silmad paabulinnu külge jätnud ja paabulind on need silmad oma saba peale paigutanud, ta paigutas need sinna, kus oli parim koht selleks, et silmad saaksid pidevalt vahtida, kuidas ta sammub nagu vana priimabaleriin, kroon peas, sest ta tahab, et keegi teda pidevalt imetleks.
  • Miloš Macourek, "Paabulind on vana priimabaleriin" kogust "Muinasjutte". Tõlkinud Leo Metsar, 1979, lk 81


  • Jumal ise teab, miks nad sinna [Boulogne'i metsa] olid läinud, võib-olla oli ilus ilm, aga nad olid läinud, kuulanud paabulindude kurbi häälitsusi ja märkinud uskumatu vastastikuse labase igavuse ning vastikustundega, et imelik, kuidas nii elegantsed olendid nii inetut häält teevad /---/.


  • Lapsed pidasid keset linna kanu, küülikuid, kitsi, ühte rebasekarva hobust ja lehmi. Peale selle oli neil paabulind - paabulind nõukogude koolis, jumalik olend, kes ei sobinud ühegi klassiteooria juurde, nagu kool isegi. Paabulind oli ilus, ilu oli sama tähtis kui oskamine, ja kurdid lapsed nautisid saja silma ilu viisil, mis on meile tundmatu, nad nägid küütlevat ratast, mis varjas silmapiiri; linnu häirivat karjet nad ei kuulnud.


  • Loomad ja linnud maha laadinud auto oli ammugi oma teed läinud, küsida, kust tuli paabulind ja mida temaga peale hakata, polnud kelleltki. Vano palvel - tema vastutas nüüd põhjast saabunud Noa karja eest - kirjutas Satenik uue telegrammi, seekord ei pidanud vastust kaua ootama, org vastas teemale lühikese, kuid vihase vastuväitega "teie naljad on kohatud".
Paabulind pandi elama teiste lindude juurde, aga ta nuttis ja keeldus söömast ühisest toidukünast. Vano naine, Jeibogantsi Valinka, võttis ta majja, pesi künas puhtaks, kastes ettevaatlikult kopsikuga, lind kuivas üle tunni aja tema põlvedel, vanasse linasse mässituna, vaata ometi, kui palju ilu, aga lõhnab nagu tavaline märg kana, ei jõudnud Valinka ära imestada. (lk 75)
  • Aja jooksul harjus ta uue kohaga, palus isegi õueväravast välja, käis tee ääres, vahtis ümberringi, aga jõudes jääraku servale, seisis kaua liikumatult, ilus ja suursugune, lumivalge krooniga ja teetolmust roosteste sulgedega, vahtis kuhugi üles, vahel hüüatas - karje rebestas hinge.
Ta elas aasta läbi verandal, Vano meisterdas tema jaoks suure kasti, täitis selle heinaga, aga paabulind eiras seda kangekaelselt, alles krõbeda pakasega puges kasti ja roninud vana villase pleedi alla, millega Valinka ta hoolitsevalt kinni kattis, vaikis süngelt, saates varikatuse alla lendavaid harvu lumehelbeid ükskõikse pilguga. Vahel läks ta talvisesse hoovi, muutudes lumekattel hetkega peaaegu nähtamatuks, - ta tundus ümbritsevas külategelikkuses kohatult suursugune - ja jälgis pisut purgaad. Siis lendas ta märgade tiibadega laperdades verandale, tardus hetkeks rinnatisel ja sukeldus taas heinakasti. (lk 76)
  • Narine Abgarjan, "Taevast kukkus kolm õuna". Tõlkinud Erle Nõmm. Tänapäev, 2016

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel