Katja Petrowskaja

Katja Petrowskaja (ka Jekaterina Petrowskaja; sündinud 3. veebruaril 1970 Kiievis) on ukraina-saksa kirjanik ja ajakirjanik, paljude kirjandusauhindade laureaat. Eesti keelde on tõlgitud tema romaan "Vielleicht Esther" (2014).

Katja Petrowskaja Ingeborg Bachmanni kirjandusauhinna üleandmisel (2013)

"Võib-olla Esther"Redigeeri

Katja Petrowskaja, "Võib-olla Esther". Tõlkinud Kristel Kaljund. Tallinn: Hea Lugu, 2014.


  • Alguses mõtlesin, et sugupuu on midagi sellist nagu kuusepuu – puu, mida kaunistavad ehted vanadest kastidest, mõned ehted lähevad katki, need on ju õrnad. Mõned inglid on koledad ja rohmakad ning teevad kaasa kõik kolimised. Igatahes oli kuusepuu ainus puu me peres, igal aastal osteti uus ja visati siis ära, päev enne mu sünnipäeva. (lk 15)
  • Olime õnnelikud, ning kõik minus tõstab mässu lause vastu, mille meile pärandas Lev Tolstoi, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu, lause, mis meelitas meid kõiki lõksu ja tegi õnnetuse ihaldusväärseks, nagu oleks vaid õnnetus kõneväärt, õnn aga tühi. (lk 18)
  • Minu babuškad elasid meie juures seitsmendal korrusel, kus nad betooni sisse juuri ajada ei saanud. Mõlemal oli lillenimi, ja salajas mõtlesin, et kassinaerid, mis meie neljakordse maja ees vohasid, olid osalised minu babuškate, Rosa ja Margarita vandenõus tõmbuda tagasi taimsusesse. (lk 18–19)
  • Kasvasin üles mitte inimsööjalikel, vaid taimetoitlaslikel aegadel, nagu Ahmatova kord ütles ja seejärel me kõik, me süüdistasime kõigis puudujääkides ammu möödunud sõda, toda artikli ja laiendita sõda, me ütlesime lihtsalt sõda, vene keeles pole niikuinii artikleid, ja me ei nimetanud, mis sõda, sest arvasime, et sõdasid on vaid üks, ekslikult, sest meie õnneliku lapsepõlve ajal pidas meie riik parasjagu teist sõda, kauges lõunas, meie turvalisuse eest, nii öeldi meile, ja teiste vabaduse eest, sõda, mida me igapäevastest kaotustest hoolimata märgata ei tohtinud, ning minagi ei märganud seda, kuni nägin kümneaastasena meie korruselamu ees tsinkkirstu, milles olid üheksateistaastase naabri säilmed, poisi, keda ma juba tollal ei mäletanud, aga kelle ema mäletan tänaseni. (lk 20–21)
  • Teadmine, et inimesed lahkuvad, tabas mind ootamatult, laskus mu peale kui vari, kattis mind kui kauss, mille don Quijote millalgi endale kiivri asemel pähe pani ja milles mu pime babuška sajandeid hiljem ploomimoosi keetis. Nüüd seisis kauss aastaid toimununa köögikapi otsas. (lk 26–27)
  • Ajalugu tähendab, et äkki pole enam ühtegi inimest, kellelt küsida, on vaid allikad. (lk 27)
  • Maa kubises muinasjutulistest olenditest nagu Rabfak, Oblmortrest, Komsomol, Mokokoopsojus, tollal lühendati ja liideti kõike, Mosselprom, Narkompros, või tsekaa, kõige püsivam organisatsioon, millest sai hiljem GPU, NKVD, KGB, FSB. Minu tutvusringkonnas oli üks Ninel, Lenini palindroom, üks Rem, Trotski pooldajate poeg, maailmarevolutsiooni nime kandja, Revolutsija Mirovaja, üks Roi, Revolution-Oktober-International, tundsin koguni ühte väga meeldivat Stalinat. (lk 32)
  • Kogu Nõukogude Liit oli külgetõmbejõu vastu ning unistas lendamisest, Vil tahtis ehitada lennukeid, tema kehagi oli aerodünaamiline, väike ja piisavalt liikuv, et hõõrdekaota elada. (lk 33)
  • Veetsin suurema osa oma Kiievi lapsepõlvest neljateistkordses elamukompleksis Dnepri vasakul kaldal, rajoonis, mis oli tekkinud pärast sõda ja mil otsekui polnuks minevikku, ainult puhas tulevik. Kuid kedagi ega midagi polnud unustatud, nagu luuletaja Olga Bergholz oli kirjutanud Leningradi blokaadi miljonile ohvrile mõeldes. Need read olid kõigi südames, asendades mälestusi kogu maal, neist ei saanud üle, sest neist sai ennustus, tänu neis peituvale ilmsele tõele ja peidetud valedele, kutsuti meid üles kõiki ja kõike mäletama, et me unustaksime, kes ja mis oli unustatud. (lk 36)
  • Minu kodutänav oli ulitsa Florentsi, nimetatud nii meie ilusa Itaalia sõpruslinna auks, ja meil, kes me seal elasime, oli vedanud, sest meie aadressis ilmutas end Itaalia ilu, aga ka meie kuuluvus ilu maailma, meiegi tohtisime olla ilusad, meidki kasvatati renessansi vaimus, uuteks taassündinud inimesteks, meie asi oli seista maailmakõiksuse keskmes, kui ka raudse eesriide taga. (lk 36)
  • Esimestel nädalatel kohtus isa liftis KGB juhtiva ohvitseriga, kes teda aastate eest üle oli kuulanud, ja tuli koju oma versiooniga my home is my castle'ist. Minu kodu on nende kindlus, ütles ta. (lk 37)
  • Kui ema mulle jutustas, kuidas meie esivanemate teed viisid mitmele poole Euroopasse ja nad asutasid kurttummade koole Austria-Ungari keisririigis, Prantsusmaal ja Poolas, meenus mulle lõik Vanast Testamendist, ma arvasin, aga see on Uuest: Aabrahamile sündis Iisak, lisakile sündis Jaakob, Jaakobile sündisid Juuda ja tema vennad; Juudale sündisid Taamarist Perets ja Serab – ja nii jätkub võõraste nimede rida. Tundsin seda lõiku sama ähmaselt kui omaenda genealoogiat, mulle tundus aga, et meie esivanemategi rida oli lõputu, et nad, üksteise järel, meie nägemisulatusest väljas ja pere- mälestustes silmapiiri taga, õpetasid kurttummadele lastele rääkimist. Kas kuulete nende hõõguvat sosinat? (lk 46)
  • Loomulikult tean, et läksime läbi selle [Auschwitzi] värava, tean, mis selle värava kohal kirjas on, nii nagu tean, mis on kaks korda kaks, kuidas lauldakse sepapoisse või loetakse meieisapalvet, ma vaid ei tunne seda sama hästi, tean täpselt, mis selle värava kohal kirjas on ja et ma sellepärast tööd nii vihkan, see sõna üksi, millel ei õnnestu end iial, ei mingi raha ega luulega sellest lausest vabaks osta, ja et mul ei õnnestu töösse mingit suhtumist kujundada, sest ma küsin alati, kuhu see töö mind viib, sest see peab paika, mis siin vabaduse kohta öeldakse, ja lahendust ei ole. (lk 55)
  • Vana Warszawat polnud enam olemas. Kuskil ühe sellise pika tänava lõpus nägin vanu, poolenisti hävinenud maju. Need seisid seal kui avatud raamatud, alasti, sisemus väljapoole pööratud,taeva ja inimeste poole, ja külmetasid päikese käes. Majad olid suures osas õhku lastud, vaid raamatuseljad ja kaaned olid veel püsti, sisemus välja rebitud. Päisel jäljed võõrast elust, äraspidine intiimsus, väikesed kirjud nelinurgad magamistubadest, elutubadest ja köökidest, erinevad tapeedid, kohati kaetud mingite kirjadega, mida püüdsin mõtestada, kuni taipasin, et seinad olid kaetud loendamatute üleskutsetega nende vastu, keda siin enam polnud. (lk 68)
  • Võtsin ette saksa keele, otsekui jätkuks võitlus tummuse vastu, sest saksa keel, nemetski, vene keeles tummade keel, sakslased on meie jaoks tummad, nemoi, nemets, sakslane ju ei oskagi rääkida. Saksa keel oli minu jaoks nõiavits omade otsingul — omade, kes olid sajandeid õpetanud kurttummi lapsi rääkima, nagu peaksin mina õppima tumma saksa keelt, et osata rääkida, ning see soov oli mulle arusaamatu. (lk 72)
  • Minu saksa keel, tõde ja silmapete, vaenlase keel, oli väljapääs, teine elu, armastus, mis ei lahtu, sest seda ei saa iial kätte, and ja kingitus, otsekui oleksin linnukese vabadusse lasknud. (lk 73)

VälislingidRedigeeri