Stettinist Läänemere ääres kuni Triesteni Aadria rannikul on läbi kogu maailmajao laskunud raudne eesriie. Selle joone taha jäävad kõik vanade Kesk- ja Ida-Euroopa riikide pealinnad – Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia. Kõik need kuulsad linnad ja rahvad nende ümber asuvad Nõukogude sfääris – nii tuleb mul seda kutsuda – ja kõik alluvad ühel või teisel kujul mitte ainult Nõukogude mõjule, vaid väga suures ulatuses ja mõnelgi juhul järjest suureneval määral Moskva kontrollile.
From Stettin in the Baltic to Trieste in the Adriatic, an iron curtain has descended across the Continent. Behind that line lie all the capitals of the ancient states of Central and Eastern Europe. Warsaw, Berlin, Prague, Vienna, Budapest, Belgrade, Bucharest and Sofia, all these famous cities and the populations around them lie in what I must call the Soviet sphere, and all are subject in one form or another, not only to Soviet influence but to a very high and, in many cases, increasing measure of control from Moscow.
Paljud välismaalased töötasid ja elasid samade survete ja pingete all. Kannatasid samuti enese lõhestumist kahe purunenud maailma vahel. Lootsid oma lastele, lootsid uuele sõjale, lootsid venelaste äkilisele meelemuutusele, töötasid, käisid koos ja ootasid. Aga kui kaua suudab üks inimene oodata? (lk 14)
... järsku langes raudne eesriie ja vabadus tuli neile, kelle teadvus ei olnud vaba, ei olnud vabadusega harjunud, oli seda küll aga ihaldanud. Kirjanduses ei kohta aga kuuma teemat — mõtisklusi vabaduse hinna üle, ühe või teise rahvuse enesetunnet, inimest varakapitalistliku turumajanduse liistul. Arusaadavalt tendentslikult ja sageli suurenisti müstifitseeritud kujul räägivad kõigest sellest poliitikud ja ajakirjanikud, mitte aga kirjanikud.
Pärt Lias, "Möödunud tulevik", Keel ja Kirjandus nr 8 1993
