Venemaa

riik Euraasias

Venemaa (ametlik nimi Venemaa Föderatsioon) on riik Euroopas ja Aasias, Eesti, Jaapani ja Ukraina vahel.

Venemaa lipp
Venemaa vapp


  • Bulba oli hirmus kangekaelne. See oli üks neid iseloomusid, mis võisid välja kujuneda üksnes raskel XV aastasajal Euroopa poolrändrahvastega asustatud nurgas; sellel ajal, kui oma vürstide poolt mahajäetud lõunapoolne ürgne Venemaa oli mongoli metsaliste ohjeldamatute röövkäikude läbi laastatud ja maani maha põletatud; millal koduta ja peavarjuta jäänud inimene muutus siin vapraks; millal ta asus elama ahervaremetele, ähvardavate naabrite lähedusse ja alalise ohu kätte, harjus vaatama surmale otse silma, unustades üldse igasuguse kartuse maailmas; millal iidselt rahulik slaavi vaim lõi sõjakalt lõõmama ja tekkis kasaklus — vene loomuse avar ning suurejooneline väljendus; millal kõik jõeäärsed, koolmelähised, kaldaäärsed nõlvad ja paremad paigad olid täis kasakaid, kelle hulka ei teadnud keegi, ja nende julgetel kaaslastel oli õigus vastata sultanile, kui see tahtis teada saada nende arvu: "Kes neid teab! Nad on meil kogu steppi mööda laiali — kus bairak, seal kasakas" (kus küngas, seal kasakas). See oli tõepoolest vene jõu harukordne väljendus; hädade tuleraud oli selle leegi rahva rinnas lõkkele löönud. (lk 11-12)


  • [Vürst K.:] Täielik despotism sellisena, nagu see meie riigis valitseb, sai alguse sel ajal, kui ülejäänud Euroopas hakati orjandust keelustama. Alates mongolite sissetungist said slaavlastest, kes seni olid olnud maailma üks kõige vabamaid rahvaid, esialgu võitjate orjad ja seejärel nende endi vürstide orjad. Orjandus ei hakanud nende juures levima mitte niisama nähtusena, vaid ühiskonna alusseadusena. See madaldas sõnakasutust Venemaal sel määral, et nüüd nähakse sõnades pelgalt lõksu: meie valitsus elab valedest, sest tõde hirmutab niihästi türanni kui ka orja. Nii et ükskõik kui vähe Venemaal ka räägitakse, on seda alati ikkagi liialt palju, sest selles riigis on igasugune sõnavõtt religioosse või poliitilise silmakirjalikkuse väljendus. Autokraatia, mis pole muud kui iidolipõhine demokraatia, põhjustab meie juures nivelleerumist sama jõuliselt, nagu seda teeb absoluutne demokraatia lihtsates vabariikides. (lk 44, "Vürst K." - diplomaat Pjotr Borissovitš Kozlovski)
  • Mida enam ma Venemaad näen, seda enam kiidan heaks, et keiser keelab venelastel reisimise ja teeb välismaalastele raskeks ligipääsu oma riiki. Venemaa poliitiline režiim ei peaks vabas suhtluses Lääne-Euroopaga kahtkümmet aastatki vastu. Ärge kuulake venelaste eputamist: toretsemine on nende silmis elegantsus, luksus on viisakus, politsei ja hirm on ühiskonna vundament. Nende silmis tähendab distsiplineeritus tsiviliseeritust; nad unustavad, et on olemas väga lahkete eluviisidega metslasi ja väga julmi sõdureid: hoolimata kõigist oma püüdlustest heade maneeride järele, hoolimata oma pealispindsest haridusest ja enneaegsest sügavast korruptsioonist, hoolimata hõlpsusest leida elus positiivset ja seda mõista, ei ole venelased veel tsiviliseeritud. Nad on lihtsalt sõjaväelise distsipliini alla seatud tatarlased, ei midagi muud.
Tsivilisatsiooni suhtes on nad seni piirdunud vaid pealispinnaga, aga kui nad kunagi saavad oma tegeliku mahajäämuse eest meile kätte maksta, peame meie oma edemuse eest kõrget hinda maksma. (lk 97)
  • See impeerium on küll tohutu suur, aga ometi pole ta muud kui vangla mille võti on keisri käes /---/ (lk 142)
    • Cet empire, tout immense qu'il est, n'est qu'une prison dont l'empereur tient la clef.
  • Korralik tsivilisatsioon kulgeb keskpunktist ringi piirjoone suunas, vene tsivilisatsioon aga on kulgenud piirjoonelt keskpunkti suunas: see on üle krohvitud barbaarsus, ei midagi enamat. (lk 155)
  • Kreeka skismaatikutega ühinemise tõttu Läänest lahutatuna on Venemaa nüüd mitme sajandi järel tulnud katoliikluse keskel kujunenud riikidelt paluma tsivilisatsiooni, millest täienisti poliitiline religioon oli ta ilma jätnud. See Bütsantsi religioon, mis lähtus paleest, eesmärgiga seada kord majja sõjaväelaagris, ei vasta inimhinge kõige üllamatele vajadustele, vaid lihtsalt aitab politseil rahvast petta, ja sellega ongi kõik öeldud. See religioon on teinud vene rahva väärituks võtma vastu kultuuritaset, mille poole rahvas püüdleb. Orjadest kirikuõpetajad saavad juhatada vaid viljatuid hingi: papp ei saa rahvale õpetada ealeski midagi enamat, kui vaid kummardamist jõu ees. (lk 267)
  • Euroopa on Venemaa silmis saak, mis meie lahkarvamuste tõttu talle varem või hiljem kätte langeb. Venemaa õhutab meie juures anarhiat, lootuses, et saab selle mõjul tärkavat korruptsiooni ära kasutada, kuna see ühtib tema vaadetega. Poola ajalugu kordub ka suuremal alal. Juba pikki aastaid loetakse Pariisis revolutsioonilisi ajalehti, igas mõttes revolutsioonilisi, ja neid ajalehti rahastab Venemaa. "Euroopa," räägitakse Peterburis, läheb sama teed nagu Poola. Seal tekitab elevust asjatu liberalism, meie aga jääme võimsaks just tänu sellele, et me ei ole vabad; olgem oma ikke all kannatlikud, oma häbi eest paneme me maksma teised!" (lk 275)


  • Enne loobub kogu Venemaa isevalitseja oma kroonist ning kuulutab kõik oma alamad vabadeks vabariiklasteks, kui meie Ameerika isandad loobuvad vabatahtlikult oma orjadest.
    • The Autocrat of all the Russias will resign his crown, and proclaim his subjects free republicans sooner than will our American masters voluntarily give up their slaves.
    • Abraham Lincoln, kirjas George Robertsonile, 15. august 1855


  • Venemaad mõistusega ei mõista.

Умом Россию не понять,
Аршином общим не измерить:
У ней особенная стать —
В Россию можно только верить.


  • Euroopas me olime muiduleivasööjad ja orjad, aga Aasias oleme isandad. Euroopas me olime tatarlased, aga Aasias oleme eurooplased. Meie missioon, meie tsiviliseeriv missioon Aasias lunastab meie hinge ja peibutab meid sinna, kui ainult liikumine algaks... Tekiks Venemaa, mis taaselustaks vana ja sünniks ajapikku uuesti ning selitaks ka oma teed ja rajad.


  • Siber — see sõna lasus luupainajana kogu maal. Vene seadustekogu paragrahv 1 määras, et igaüks satub karistuse alla, kui ta tsaari isikut solvab tegude, sõnade või mõtetega. Kes tabati lugemas keelatud raamatut, sattus Siberisse, kes õpetas talupoegade lapsi ilma loata, sattus Siberisse, karskusseltsi kuulumise eest satuti Siberisse, iga spordiühing, karskusselts oli võimude silmis potentsiaalne vandenõulaste jõuk. Suurematel mõisatel oli oma urjadnik, maapolitseinik, ning tolle tunnistusest piisas, et saata inimesed pikale teekonnale.
Ja mis kõik ei ohustanud tsaari püha isikut ja mitte vähem püha režiimi! Minu tellitud "Neue Freie Presse" jõudis kohale nii tsensuuritult, et tavaliselt olid loetavad vaid õukonna- ja seltskonnauudised, Hardeni väljaandest "Zukunft" ei jäänud enamasti midagi alles. Isegi konversatsioonileksikon, mis saadeti mulle koos mu teiste raamatutega järele, jõudis kohale suurte mustade plekkidega märksõna "Venemaa ajalugu" juures.
Balti parunid, üdini saksameelsed ja kõige venepärase metsikud vaenlased, leidsid režiimi äärmiselt sümpaatse olevat; nendega ei juhtunud midagi ning režiimi abiga hoidsid nad oma töölisi vaos.
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, Loomingu Raamatukogu, nr 48-51, 1981, lk 85


  • Venelased on kummaline segu tugevusest ja nõrkusest. Nende intellektis on kirg, ütleme, et neil on kirglik intellekt. Nende emotsionaalne seis on hajevil ja rahutu, kuid selle taga on miski väga peen ja psüühiline, ehkki nende hing ei ole kuigi terve. Ja sellepärast mul pole õigust öelda, et Gandhi on vene kristlane, kuna ta on nii kohutavalt kuiv. Tal on intellektuaalne kirg ja suur moraalne tahtejõud, kuid ta on kuivem kui venelased. Kannatuse evangeelium, mida ta jutustab, pärineb Venemaalt rohkem kui kuskilt mujalt Euroopas... Teised kristlikud rahvad seda ei usu. Kõige rohkem võivad nad sellest mõelda, kuid venelastel on see veres. Nad teevad vea, jutlustades kannatuste evangeeliumi, kuid ka meie Indias teeme vea, jutlustades vairagya't [põlgust maailma vastu].
    • The Russians are a queer mixture of strength and weakness. They have got a passion in their intellect, say, a passionate intellect. They have a distracted and restless emotional being, but there is something behind it which is very fine and psychic, though their soul is not very healthy. And therefore I am not right in saying that Gandhi is a Russian Christian, because he is so very dry. He has got the intellectual passion and a great moral will-force, but he is more dry than the Russians. The gospel of suffering that he is preaching has its root in Russia as nowhere else in Europe... other Christian nations don't believe in it. At the most they have it in the mind, but the Russians have got it in their very blood. They commit a mistake in preaching the gospel of suffering, but we also commit in India a mistake in preaching the idea of vairagya [disgust with the world].
    • Sri Aurobindo, 22. juuni 1926, Nahar, S., Aurobindo, ., & Institut de recherches évolutives (Paris). India's rebirth: A selection from Sri Aurobindo's writing, talks and speeches. Paris: Institut de Recherches Evolutives. 3rd Edition (2000). [1]


  • Ta [ Aleksander III ] armastas öelda oma ministritele: terves maailmas on meil ainult kaks ustavat liitlast — meie armee ja meie merevägi. Kõik teised pöörduvad esimesel võimalusel meie vastu.
    • — Во всем свете у нас только 2 верных союзника, — любил он говорить своим министрам: — наша армия и флот. Все остальные, при первой возможности, сами ополчатся против нас.
    • Aleksandr Mihhailovitš, Книга воспоминаний, 1933


  • Ma ei saa teile Venemaa tegevust ennustada. See on mõistatus, mida ümbritseb müsteerium, mis peitub saladuses. Aga võib leidub ka võti selle juurde. See võti on Venemaa riiklik huvi.
    • I cannot forecast to you the action of Russia. It is a riddle wrapped in a mystery inside an enigma: but perhaps there is a key. That key is Russian national interest.
    • Winston Churchill, BBC raadiokõne "The Russian Enigma", 1. oktoober 1939


  • Juba siis, kui meie vanem põlv koolis käis, kuulis ta, et Rjuurikut, Sineust ja Truuvorit olevat palutud Venemaale tulla ja seal korda luua. Kuid hiljem arenenud kriitiline vaim võttis kaalumise alla, kas mitte paljud vallutajad ei otsi põhjendusi ja õigustamist oma ekspansioonitahtele ja kas mitte varjaagidele esitatud palve, nad valitsegu suurt ja laia ja korratut Venemaad, polnud õieti dikteeritud. Kui vanas Ilovaiski õpperaamatus, mis muidu kubises Venemaa vägilaste ja võimu kiitusest, leidus niisugune rahva vaesustunnistus, siis vaid seepärast, et viimased Romanovid öeldi olevat otsesed Rjuurikust põlvnenud järglased. Mida nad aga ei ole.
  • Aastani 1939 õpetati Nõukogude koolides, et alles 1917. aastaga algas ajalugu. Sest enne ei olevat Venemaal üldse midagi olnud peale pimeduse ja segaduse. Kuid see ajaloo õpetamise ajajärk lõppes paar aastat tagasi ja nagu ajaleht "Trud" ütles, Stalini algatuse ja plaani järgi. Nimelt anti siis algkoolide jaoks uus ajaloo-õpperaamat välja. [---]
Kuna varem õpikute järgi valitses täielik segadus, mis lõppes alles 1917. aastal, siis valgustatakse nüüd endiseid valitsejaid kõige jaatavamal viisil. Need endised valitsejad olid peaaegu kõik peaaegu otse jumalikud isiksused. Nende võimed olid erakordselt suured, nende tahe selge, tark ja tugev. Joann Julma ja Peeter Suure vägivallapoliitikat kiidetakse heaks, isegi Joann Julma "opritshina" verised teod loetakse vajalikkudeks, kuna nende sihiks oli valitsuse kindlustamine. Tsaari ennast kirjeldatakse suure riigimehena, kes "vene keiserlikku autokraatiat kindlustas" ja "paljudest laialipuistatud provintsidest vägeva riigi rajas".
See lugupidav hoiak vana Venemaa tsaaride suhtes on mõistetav. Nendele pidi vaadatama kui "tänase rahvajuhi Stalini" eelkäijatele. Ja kui vanad head tsaarid pidid alati võitlema ka raskustega, siis seisid need raskused ikka rumalate, halbade bojaaride, aadlikkude ja rikaste inimeste vastutöötamises. Need pahad inimesed ei teinud muud midagi, kui sepitsesid mässe ja salaplaane valitsejate vastu ja said siis ka oma teenitud karistuse. Millest koolilaps võis järeldada, et iga opositsioon ajaloos ja ka nüüdki on täielikult lubamata ja karistatakse karmilt.
  • Kõik sõjad sunniti Venemaale peale tema vaenlaste poolt. Ja igas sõjas jäi Venemaa võitjaks. Sest Nõukogude Vene on ju võitmatu. Muidugi juhtus ka erandeid, ei salata sugugi, et Venemaa mõnikord alla jäi, kuid mitte kunagi polnud selle põhjuseks vaenlase majanduslikud, sõjalised ja kultuurilised paremused, vaid ainult ja ikka kaotas Venemaa "reetmise" kaudu.
  • Raamatust võib lugeda, et "Lenin ja Stalin võidurikka revolutsiooni esimestest päevadest saadik pühendusid Nõukogude riigi organiseerimisele", ja et "Nõukogude Liit kinkis vene rahvale täieliku vabaduse, niisuguse vabaduse, nagu ta mitte ühelegi maailma rahvale osaks pole saanud". Päris õige jutt – niisugust vabadust pole nähtud ega kuuldud kusagil.
  • Nõnda tegid enamlased ajalugu ja nõnda nad seda õpetasid. Kuid sellel on nüüd lõpp igavesest igavesti ja Ajalugu ise kirjutab peatüki aja merre vajunud hiigelpettusest.



  • Venemaa oli oma tuhandeaastase ajaloo vältel palju suurust näinud. Nõukogude võimu aastatega oli riik näinud ka ülemaailmseid sõjalisi võite, tohutuid suureliitusi, uusi linnu, tamme, mis tõkestasid Dnepri ja Volga voolu, kanaleid, mis ühendasid meresid, ja võimsaid traktoreid ning pilvelõhkujaid. Ainult üht polnud Venemaa tuhande aasta jooksul näinud — vabadust. (lk 35)
  • Venemaa sünnitab heldelt nii oma Platoneid kui ka terase mõistusega Newtoneid — aga kui kohutavalt ja lihtlabaselt ta oma lapsi õgib! (lk 57)
  • Naise ja mehe võrdõiguslikkus pole kinnitust leidnud mitte kateedrite ja sotsioloogide töös. Naise võrdõiguslikkus pole oma tõestust saanud mitte ainult vabrikutes ja kosmoselendudes ja revolutsioonitules: see on leidnud kinnituse Venemaa ajaloos nüüd ja praegu ja igavesest ajast igavesti pärispõlve, laagrite, ešelonide ja vanglate kannatustes. Pärisorjuse sajandite palge ees ja Kolõma, Norilski, Vorkuta palge ees on naine saanud mehega võrdõiguslikuks. (lk 63)
  • Venelaste tuhandeaastast ajalugu on lakkamatult saatnud isiksuse armutu mahasurumine. Isiksuse orjalik allumine valitsejale ja riigile. Jah, neidki jooni on näinud ja tunnistanud Venemaa prohvetid.
Peale inimese allaheitmise vürstile, mõisnikule, valitsejale ja riigile on Venemaa prohvetid näinud läänemaailmale ennenägematut vene hinge puhtust, sügavust, selgust ja kristlikku jõudu. Ja sellele — vene hingele — on prohvetid kuulutanud suurt ning helget tulevikku. Nad on jõudnud arusaamisele, et venelaste hinges on kristluse idee kehastunud riigivälises, askeetlikus, bütsantslikus, antiläänelikus vormis ja et need jõud, mis on omased vene rahvalikule hingele, ilmutavad end ükskord võimsas mõjus Euroopa rahvastele, puhastavad ja valgustavad neid ja kujundavad läänemaailma elu ümber vendluse vaimus ja et läänemaailm järgneb, täis usaldust ja rõõmu, vene ühisinimesele. Neid Venemaa targemate peade ja parimale südamete prohvetlikke kuulutusi ühendab üks saatuslik joon. Kõik nad nägid vene hinge jõudu, kõik nad nägid selle tähendust kogu maailmale, kuid ei näinud, et vene hinge iseärasused on sündinud vabaduse puudumisest, et vene hing on tuhandeaastane ori. Mida annaks maailmale tuhandeaastane ori, kui ta ka saakski kõikvõimsaks? (lk 109)
  • Leninlik vabadusetuse ja sotsialismi süntees jahmatas maailma rohkem kui tuumaenergia avastamine.
Euroopa rahvusrevolutsioonide apostlid nägid idast kumavat leeki. Itaallased ja seejärel ka sakslased asusid omal viisil arendama natsionaalsotsialismi ideid.
Leek lõõmas aga üha tugevamini — selle võtsid vastu Aasia ja Aafrika.
Rahvad ja riigid võivad areneda jõu nimel ja vabaduse vastu!
See ei olnud tervete toit, see oli hädavareste, haigete ja nõrkade, mahajäänute ja läbipekstute narkootiline ravim. (lk 113)


  • Kas ei peaks valgustatuse ja kultuuri levitamine olema tsentraliseeritud riigis lihtsam? Valitsejal on vähemasti teoreetiliselt lihtsam saavutada täiuslikkust (milleni ta väidab enese niikuinii olevat jõudnud) kui harilikul surelikul. Sellest on kirjutanud Rousseau. Kahju küll, et Venemaal midagi niisugust ei juhtunud. Sel maal, mille paindlik keel on suuteline väljendama inimhinge kõige peenemaid nüansse, milles on otse uskumatut eetilist tundlikkust (tema muidu nii traagilise ajaloo üks häid külgi), olid olemas kõik eeldused saada kultuuri ja vaimu paradiisiks, tõeliseks tsivilisatsiooni lipukandjaks. Selle asemel sai temast igav põrgu, kus valitsevad närune materialistlik dogma ja halenaljakad tarbijalikud püüdlused.
    • Joseph Brodsky, "Täiel määral mitte keegi". Tõlkinud Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. Loomingu Raamatukogu, nr 27/28, 1991, lk 19


  • [...] kuidas identifitseerib ennast Venemaa? Kas Venemaa on kontinent või riik?
  • Venemaa kujunes impeeriumiks enne, kui selle territooriumi elanikud konsolideerusid rahvusteks. Selle psühholoogiliseks tagajärjeks on olukord, et venelased ei ole endalt küsinud, mis on venemaa ja mis ei ole Venemaa. Kas islamiusuline, vanade ülikoolide ja arhiivide poolest kuulus Tatarimaa pealinn Kaasan on Venemaa? Vene psühholoogias puudub Venemaa piiride mõiste, ja vene luule kirjutabki "piirideta Venemaast" (bezkrainaja Russ).





  • Oleks märksa toredam, kui kõik riigid saaksid omavahel hästi läbi ja minule meeldiks ka väga demokraatlik Venemaa, kellega meil oleks normaalne kaubavahetus, sest Eestil oleks sellest ainult võita. Aga kahjuks on Venemaa nii ettearvamatu, et isegi majandussuhetes ütlevad meie ettevõtjad nüüd, et nad ei lähe Venemaale tagasi, isegi kui saaks uuesti Venemaaga äri ajada.
Tegemist on ettearvamatu riigiga, kes ei tunnista omaenda allkirja rahvusvahelistel lepetel. Selles mõttes on see olnud meile isegi hea, sest kui 15 aastat tagasi peeti meid Vene vaenajateks, kui rääkisime, et Venemaa ei ole lõplikult ohutu ning Venemaal võivad toimuda arengud, mis muudavad ta agressiivseks, sest ta ei ole asunud demokraatlikule teele, siis täna on kõik aru saanud, et kahjuks see on niimoodi. Sellepärast on meil ka lihtne saada oma liitlaste tähelepanu ja tuge. Isegi Euroopa Liit tegeleb kaitse-, mitte ainult majanduskoostööga, millega ta varem tegeles.
Ja ütleme ausalt, kui Euroopa Liit tegeleb kaitsekoostööga, siis siin piirkonnas on vähe neid riske, millele ta mõtleb. Ilmselgelt on Venemaa oht see, millele mõeldakse.



  • Ühte ja sama territooriumi jagavad kaks vaimselt ja kultuuriliselt erinevat rahvast. Nii ühed kui ka teised on venelased ja räägivad vene keelt, kuid on mentaliteedilt täielikud vastandid. Üks pea on täis euroopalikku haridust, vabadust armastavaid ideid ja ettekujutust, et Venemaa kuulub ühtsesse inimtsivilisatsiooni. Kogu Venemaa ajalugu on kui verine mülgas, millest see maa tuleb välja tuua ja liberaalse euroopaliku ühiskonnakorra juurde juhtida. See pea keeldub patriarhaalse diktatuuri all elamast, ta nõuab vabadust, õigusi, põhiseadust. Teisel peal on maailmast traditsiooniline ettekujutus: püha Russ on saar, mida ümbritseb vaenulik ookean, ja ainult isake Kremlis saab selle maa ja rahva päästa ning Venemaal raudse haardega korda säilitada.
    • Mihhail Šiškin, "Sõda või rahu", tlk Tiiu Relve ja Krista Räni, LR 35-37 2022, lk 29


  • Me tahame, et Putin saaks aru, et ta on alistatud, ma tahame, et Venemaa saaks aru, et Putin viis nad võimatusse situatsiooni ning ei olnud edukas. Mis saab olla halba selles, et me teeme Venemaale tulevikus millegi sellise kordamise keeruliseks?
  • Ma arvan, et me peame pakkuma Venemaale kohta Euroopa peres, aga see peab olema parem Venemaa. Me ei saa neile pakkuda riike, mille üle nad saaksid domineerida, selle pärast, et nende tunded on riivatud.
  • Üks 1989. aasta õppetunde on, et riigid peavad otsa vaatama oma ajaloo pimedatele tahkudele. Ajaloo tumedaid tahke on igal riigil. USA jaoks on see orjandus ja rassism. Saksamaal on oma tumedad tahud. Ka Baltimaadel on oma tumedad tahud, mõned inimesed kollaboreerusid natsidega Teises maailmasõjas, aga see ei tähenda, et kogu maa ja rahvas oleks kompromiteeritud. See tähendab, et vabad riigid tegelevad oma minevikuga.
Aga Venemaa ei tee seda. Venemaa tegi sellega algust 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel, aga see peatati ning keerati tagasi. Aus ja vaba maa tegeleb oma minevikuga. Kui Venemaa soovib vabaneda oma halvimaist traditsioonidest - Vene imperialismist ning nõukogude repressioonidest ja Stalini massitapmistest - peavad nad tegelema oma ajalooga. See on väljakutse.


  • Paljud sportlased, kes olid "poliitikast väljaspool", on tajunud, mis kõik on juhtunud, tajunud rünnakute kogu koledust, ning on šokeeritud. Ilmselt on see šokk viinud neist lõpuks illusiooni, et Venemaa on sõber, vend, samasugused õigeusklikud nagu meie.
  • Pole oluline, kas oled Putini poolt või vastu. Selles pole küsimus. Kui oled Putini vastu, siis miks tahad kodus istuda, kardad välja tulla – sind pannakse trellide taha, aga meie inimesed peavad surema? Kui nii, siis istu üksi ja sure seal Venemaal. Ära tule Euroopasse, ära püüa maailmaga suhelda, ela omaette.
  • Lapsest saati polnud mul kunagi tunnet, et Venemaa võiks meid rünnata. Esimene arusaamine tuli 2014. aastal. Siis hakkasin ajalugu uurima ning vaatasin tagasi Tšetšeenia ja Gruusia sõjale, kõigile sõdadele, kus Venemaa on osalenud.
Sain aru, et põhimõtteliselt on nad kogu aeg agressiivsed. Kui see meiega juhtus, alles siis avanesid meie silmad. Sama oli ju olnud Tšetšeenias ja Gruusias. Kahju, et meid on nii kerge viia eksiteele.
  • Sõda Ukrainas pole ainult Putini sõda. Ukrainasse tuli 200 000 sõdurit, Venemaal toetab sõda 70 protsenti elanikkonnast. Mis Putin?
Vene sõdurid saab jagada kahte kategooriasse: ühed, kes ehmuvad ja tahavad otsa ümber pöörata, ning teised, kes on täielikud röövlid, tulid rüüstama ja tapma. Nende nekrutid pole moraalselt tugevad. Nad satuvad paanikasse ega tea, mida teha. Paraku ei tea keegi, kes vastastest on tapja ja kes kardab.
  • Arvan, et isegi kui nad lahendavad omas riigis oma probleemid, nende juhtkond vahetub ja hakkab maailmas toimuvasse suhtuma adekvaatselt, ei teki minu eluajal enam Ukraina ja Venemaa sõprust.
  • Putin teeb seda kõike, sest ta ei suuda taluda enda piiri taga tugevat ja tänapäevast Ukrainat. Meil on ühist piiri tuhat kilomeetrit. Tinglikult võttes – kui Ukraina jõuaks oma arengus Poola tasemele, kukuks Venemaa kokku. Sest inimesed ületavad piiri ja näevad, kuidas me elame, lähevad tagasi ja näevad oma rämpsu. Kuidas nii? Meie oleme Venemaa, sama, mis Ukraina, aga neil seal on asjad paremini? See on Putini suurim probleem.


  • Suurem osa Venemaa elanikkonnast usaldab Putinit ja ei mõista hukka Ukraina aktsiooni. Ja see ei ole mitte ainult propagandast ja infopuudusest. Paljude venemaalaste jaoks ei ole probleem mitte see, et rünnati, vaid see, et ukrainlasi ei võideta. Siin on reeglina süvapsühholoogilised ajaloolised põhjused ja need ei tõota tulevikuks midagi head.
  • Oli ka selliseid sõnastusi: "Euroopa julgeolekuarhitektuur ei sisalda enam Venemaad, sellel arhitektuuril tuleb Venemaaga tegeleda." Keegi ei ennustanud lähiaegadeks suuri proteste Venemaal. Paljud, kellel see vaim on alles, on välismaale põgenenud. Ehk kui Venemaal mingi muutus tuleb, tuleb see kas vandenõust või sõja ja sanktsioonide tulemusena.
  • Kui praegust seisu kokku võtta, siis LMC järeldused on järgmised. Ukraina seda sõda ei kaota, Ukraina sõjas otsustatakse Euroopa saatus väga kauaks. Venemaa ei pääse ilma suurte muutusteta, omaaegset imperiaalselt mõjuvõimu ta enam ei saavuta. Tema relvastuse ja armee poole aasta tagusest ülemvõimu müüdist on järel riismed.


  • Sõna "impeerium" on nii armas, et 1991. aasta järel mõeldi välja igasuguseid sõnaühendeid, et tunne säiliks. Venemaa on ennast nimetanud energiaimpeeriumiks, aga ka progressiivseks, sõjaliseks, kultuuriliseks, kaitsvaks, sportlikuks, suurimaks, väikeste naabrite impeeriumiks. Aktiivselt kasutati ja kasutatakse mõistet "vene tsivilisatsioon", mis nagu teeks Venemaa paremaks neist, kes ei ole tsivilisatsioon. On veel termin "vene maailm", mis hõlmab kõiki venelasi ka väljaspool oma riiki. Sellesse gruppi kuulume ka meie ja vihjeid, et siin elavaid venelasi tuleb mõõgaga kaitsma tulla, kostab ida poolt pidevalt. Nali sellest, kuidas Venemaa on ainus riik maailmas, mis oma kodanikke kaitseb eranditult väljaspool oma riiki, ei ole praegu enam mingi nali.


  • Nagu ütles Eesti ajalooprofessor, kadunud Enn Tarvel mõne aasta eest: küsimus pole selles, kas venelased tulevad tagasi, vaid selles, millal nad tulevad. Täpsustan küll, et kõrgete kaitsekulude tasemega vastutustundliku NATO riigina on Eesti jaoks praegu küsimus: millal venelased teevad katse tagasi tulla. See on Viimase Lahke Maja elanikele reaalsus, mis alati valmis hammustama.
  • Kontinendi lääneosas oldi 2014. aastal aga šokis. Ei tulnud ettegi, et kakskümmend aastat kestnud Moskva meelitamine oli üks põhjustest, miks Kremlis otsustati, et endale saab lubada Euroopas sõda alustada.
Sama aasta novembris hüüdis ühe Lääne-Euroopa riigi minister EL-i välisministrite nõukogus Venemaa tegevusele karmimat reaktsiooni nõudnud Leedu kolleegile nii: Linas, ma saan aru, et teil on oma ajalooline kogemus, aga me peame siin arukat välispoliitikat ajama! Ikka ei olnud kohale jõudnud – või ei soovitud seda näha – kibe tõsiasi, et Euroopa on sõjas. Et Ukraina on Euroopas, et Donbass on Euroopas, me lähinaabruses.
  • Kui 2014 ütlesime (EL), et meie sanktsioonide eesmärk on panna Vene juhtkonda oma kurssi muutma, siis praegu ei häbeneta öelda, et eesmärk on avaldada Venemaale tugevat ja karmi (massive and severe) mõju. USA president Joe Biden nimetas aprilli alguses järjekordset sanktsioonipaketti tutvustades nende eesmärgina "tekitada Putinile valu ja süvendada Venemaa majanduslikku isolatsiooni".
  • Teiseks, juba praegu tuleb mõelda, mida teha majanduslikult (ja loodetavasti ka sõjaliselt) kokku kukkunud Venemaaga. Kui kõik kindralid valmistuvad eelmiseks sõjaks, ja diplomaadid eelmiseks rahukonverentsiks, siis 20. sajand pakub meile kaht võidetu kohtlemise mudelit: Versailles ja Euroopa Liit.
Oleks ülimalt lühinägelik ükskõik kumba korrata proovida. Vastamine peab algama ajaliselt lähemast küsimusest: mida külma sõja kaotanuga valesti tehti, mida sealt õppida on? Kena olemisele Kremlist samaga ei vastata, seda püütakse kenaolija vastu ära kasutada ja varitsetakse võimalust kättemaksuks.
Kuidas me kohtleme kaotanud Venemaad seekord? Uus Nürnberg Vene sõjakurjategijatele on vaid üks osa tulevasest lahendusest. Eesmärk peab olema Vene agressiivsuse mürgihamba väljatõmbamine aastakümneteks, vähemalt kaheks inimpõlveks.


Kirill juhindub ühtse Vene maailma ideest, mille kohaselt koondab õigeusklik ajalooline Venemaa nii tänapäevase Ukraina, Valgevene kui ka Venemaa alad, ja et see maailm on ohus, siis on Venemaa Föderatsioonil õigus seda relva abil kaitsta. See on Vene imperialistlik rahvuslus, ideoloogia, mille kõige agressiivsemat ja vägivaldsemat palet me selles sõjas näeme.


  • Kuni Venemaa püsib oma praegustes piirides, ei muutu midagi. Vene liberaalide jutt demokraatlikust Venemaast on sonimine. Sama hea, nagu oleks keegi Saksamaal 1943. aastal rääkinud demokraatlikust kolmandast Reich’ist. Olla saab kas Reich või demokraatlik Saksamaa.
  • Demokraatlik saab olla pärast Venemaa lagunemist tekkinud väike riik Moskoovia, demokraatlik Burjaatia, demokraatlik Tšetšeenia jne. Mina teie asemel laseks Narva silla õhku ega lubaks üldse kedagi Eestisse. Kui tahate seal kedagi toetada, siis selliseid inimesi on Venemaal kümme – võin teile nende nimed anda.
  • Paleepööret ega revolutsiooni Venemaal oodata ei ole. Kui Venemaa majandus jõuab 1989. aasta tasemele, võib-olla siis tulevad inimesed tänavale, aga mitte vabaduse, vaid vorsti järele. Võib-olla ei tule siis ka – Põhja-Koreas söövad inimesed juba 70 aastat keedetud rohtu, aga režiim ikka püsib.


  • Meil on kombeks võrrelda Teise maailmasõja järgset Saksamaad ja Venemaad: esimene läbis puhastustule, teise kuriteod jäid karistamata. See kõik on õige, aga mitte kogu tõde. Saksa rahvussotsialismi juured olid üsna pinnapealsed ja nendest jagu saada polnud teab kui raske. Vene imperialism ja militarism seevastu on elanud pea segamatult juba sajandeid ning ma ei näe ka lähitulevikus kahanemislootusi.
Vene karu on kas urus ja lakub haavu või siis ronib sealt välja ja otsib saaki. Kolmandat võimalust ei ole.
Kui me tahame, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada rahuaja Eestis, tuleb karu tagasi urgu ajada ja hoida teda sealt välja tulemast. Ajalugu on veenvalt näidanud, et karuga sõbrajutu ajamisest ega ka temaga maa ja ilma üle kauplemisest pole vähimatki tulu.




  • Minu suguvõsa juured on Ilomantsis, see on üks idapoolsemaid punkte Soomes. Meie talu maadest jäi 300 hektarit metsa Venemaale. Meie seal piiri ääres teame väga hästi, kes on naabriks.
Seda usku, et Venemaa muutub demokraatlikuks, pole minu kodukandis mitte kellelgi. Kui soomlane kuskil pealinnas või Turu kandis või Tamperes või mujal suurtes linnades fännab Leninit, siis meil Ida-Soomes ei tuleks kellelegi pähe teha Lenini muuseum. Kui, siis ainult sitamaja või lauda taha.

Allikata tsitaadid

muuda
  • Vene rahvale on omane äärmiselt kõrge mõttelend, millele järgneb palju madalam tegelik lend.
  • Kui tahta väljendada ühe sõnaga, mis toimub Venemaal, siis tuleb öelda: varastatakse.
    • Если б захотеть одним словом выразить, что делается в России, то следует сказать: воруют.
    • Nikolai Karamzin

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel