Proosa

muuda
  • Virginie vaatas teda süngelt, tumedad silmad hiilgamas. “Ma usun, et sind ei saa kuidagi solvata. isegi kui kõvasti püüda?"
Elishama mõtles ta sõnade üle järele. "Ei," ütles ta, "ei saa. Miks ma peaksin ennast solvata laskma?"
"Ja kui ma käsiksin sul," ütles naine, "oma majast lahkuda, siis sa lihtsalt lähekski?"
"Jah, mul tuleks seda teha," ütles noormees. "See on teie maja. Aga pärast minu äraminekut te istuksite ja mõtleksite nende asjade üle, mille eest te mu välja ajasite. Sest inimesed arvavad, et neid tahetakse solvata siis, kui neile nende oma mõtteid räägitakse. Aga miks neile nende oma mõtted küllalt head ei ole, et neid teiste inimeste suust kuulda?"
  • Karen Blixen, "Surematu lugu". Tõlkinud Piret Peiker. Rmt: Isak Dinesen, "Babette'i pidusöök"; "Surematu lugu". Varrak 1996, lk 86-87


  • Kui ma oma tööga biograafia kallal alustasin, ei räägitudki veel ülitundlikkusest ja ma olen viimane, kes tahaks Kafkale mingi sellise sildi külge kleepida. Aga kõik, mida ma ülitundlikkusest olen lugenud, kehtib ka Kafka kohta.
Ta oli müra suhtes väga tundlik, ta kannatas sageli unetuse all, oli väga tundlik solvangute suhtes, ei talunud konflikte, tal oli võimatu kellegi peale karjuda või kellelegi valetada. Palju selliseid asju, mida suur hulk inimesi siiski oma elus mõnikord teeb ja mis ei ole neile väga suur probleem, olid tema jaoks välistatud.
  • Alfred Kazin, "On native grounds: an interpretation of modern American prose literature", Reynal & Hitchcock, 1942, 7. peatükk


  • Kitsedel oli keerukas karjahierarhia ja neli magu, mida vaiksetel öödel alati hoolega töötamas võis kuulda, ning Vanaemale oli alati tundunud, et säärast olevust näiteks Kullerkupuks nimetada oleks ülla looma solvamine. (lk 37)
  • "Ee...", alustas pea, "kuule, emake..."
"Ma pole kellegi ema," torkas Vanaema. "Päris kindlasti ei ole ma sinu ema, kui sul üldse ema oli, milles ma kahtlen. Kui ma su ema oleksin olnud, oleks ma enne minema jooksnud, kui sa sündisid."
"See oli vaid kõnekujund," ütles pea etteheitvalt.
"See on solvamine, vaat mis kurat see on!" (lk 106)
  • Põetaja avas suu, et midagi öelda, aga Tiffany ei jätnud tema sõnadele ruumi. "Kokk rääkis, et te olete väga usklik inimene, alati olete põlvili, ja minul pole selle vastu midagi, mitte kõige vähematki, aga kas teil pole kunagi tulnud pähe lappi ja ämbrit kaasa võtta, kui te põlvili laskute? Inimestel pole vaja palveid, preili Spruce, neil on vaja, et te teeksite tööd, mis ootab tegemist, preili Spruce. Ja mul on teist kõrini, preili Spruce, ja eriti kõrini on mul teie kenast valgest kitlist. Rolandile avaldas teie imeline valge kittel vist väga muljet, aga minule ei avalda, preili Spruce, sest te ei tee kunagi midagi, mis selle ära määriks."
Põetaja tõstis käe. "Ma võiksin sulle kõrvakiilu anda!"
"Ei," ütles Tiffany kindlalt. "Ei võiks."
Käsi jäi paigale. "Mind pole elus kunagi niimoodi solvatud!" kriiskas raevunud põetaja.
"Kas tõesti?" imestas Tiffany. "Ma olen siiralt üllatunud."
  • Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tõlkinud Allan Eichenbaum, 2011, lk 88


  • Vanem poiss naeris minu üle. "Paistab, et see oli see aasta, mil Burrich kõik Chivalry aarded endale sai, eh? Vähemasti seda juttu ma meestelt kuulen. Et Burrich võttis Chivalry surma ja tegi selle enda vigaseks jalaks, ning et ta võttis Chivi sohiku ja tegi sellest enda lemmiklooma. Mind huvitab aga see, miks sa järsku relvakäsitsemist õppima pead hakkama? Jah, ja jutud käivad, et hobuse said sa ka?"
Tema hääletoonis oli midagi enamat kui kadedus. Ma olen hiljem selgeks saanud, et paljud mehed peavad teise õnne alati endale solvanguks. (lk 72)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000
 
Vikipeedias leidub artikkel