ProosaRedigeeri

  • Marianne poleks suutnud endale kuidagi andestada, kui ta oleks esimesel ööl pärast Willoughby lahkumist magada saanud. Tal oleks olnud häbi oma perekonnale järgmisel hommikul otsa vaadata, kui ta poleks voodist tõusnud kurnatumana, kui ta sinna heites oli olnud. Aga tunded, mis muutsid meelerahu põlastusväärseks, ei lasknud tal muidugi niisugusesse ohtu sattudagi. Ta oli tõesti kogu öö ärkvel ja nuttis suurema osa sellest. Ta tõusis peavaluga, ei suutnud rääkida ega tahtnud süüa, valmistas oma emale ja õdedele lakkamatut meelehärmi ning keelas kõik lohutamiskatsed. Tema tunded olid tõesti võimsad!
    • Jane Austen, "Mõistus ja tunded", tlk Karin Suursalu, 1996, lk 61


  • Kui ma oma tööga biograafia kallal alustasin, ei räägitudki veel ülitundlikkusest ja ma olen viimane, kes tahaks Kafkale mingi sellise sildi külge kleepida. Aga kõik, mida ma ülitundlikkusest olen lugenud, kehtib ka Kafka kohta.
Ta oli müra suhtes väga tundlik, ta kannatas sageli unetuse all, oli väga tundlik solvangute suhtes, ei talunud konflikte, tal oli võimatu kellegi peale karjuda või kellelegi valetada. Palju selliseid asju, mida suur hulk inimesi siiski oma elus mõnikord teeb ja mis ei ole neile väga suur probleem, olid tema jaoks välistatud.
  • Alfred Kazin, "On native grounds: an interpretation of modern American prose literature", Reynal & Hitchcock, 1942, 7. peatükk


  • Aga Maili ei tahtnud magada. Ta oli südamepõhjani solvunud. Mõelda vaid: isa ja ema sõitsid sünnipäevale ja tema jäeti koju! Mine tea, kui häid kooke ja uhkeid torte nemad praegu seal peol söövad, kuid tema, Maili, hoopis "magagu hästi"! Ei, tema just kiuste magama ei jää!
"Vanaisa, ma tahan kooki!" hüüdis Maili valjusti.
Vanaisa tuli uksele:
"Voodis kooke ei sööda — hambad juba pestud. Küll sa homme saad. Aga nüüd maga ilusti." Vanaisa silus sirge teki veel sirgemaks ja pani ukse kinni.
Homme! Homne kook Mailit ei huvitanud. Tema tahtis tänast saada!
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 18


  • Gansey oli helbekarpidest ja erisugustest pakenditest ehitanud toa keskele Henrietta linna põlvekõrguse maketi ja nüüd kõndisid kolm külalist mööda peatänavat kirjutuslaua poole. Adam teadis tõde: need hooned siin andsid tunnistust Gansey unetutest öödest. Uus sein iga ärkvel oldud öö kohta.

DraamaRedigeeri

  • Jago:

Näe, sealt ta tuleb - ei mandragora,
ei moon, ei mingid unesiirupid
too enam sulle rahulikku und,
mis sul veel eile oli.

LuuleRedigeeri

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs –
ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!


Kuid siiski tervid öösid vahel
pean mööda saatma uneta,
kui kõliseb kõik ilm kui ahel
ja mind on pandud kuulama.

  • Marie Heiberg, "Inglile" (1917), rmt: "Käisin üksi tähte valgel" (1988), lk 105


Üks hambutu vanapiiga
mind unes tallas ja rõhus.
Kas olen ehk suitsetand liiga,
või on mul ussid kõhus?

On's tükike jahukäkki,
mis magada mind ei lase?
Või äkki
ma salmikuist jälle rase?

AllikataRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel