Konflikt

ProosaRedigeeri

  • Maailma ja inimajaloo tõeliseks, ainsaks ja sügavaimaks teemaks, millele kõik teised on allutatud, jääb uskmatuse ja usu konflikt. Kõik ajajärgud, kus valitseb uskumine, mis vormis ta ka ei esineks, on hiilgavad, südantülendavad ja kaasaja ning järelpõlvede jaoks viljakad. Seevastu kõik ajajärgud, kus mis tahes kujuga uskmatus on haletsusväärse võidu saavutanud, kaovad järelpõlvede ees, kui nad ka silmapilgu peaksid suurustama oma näilise hiilgusega, sest kellelegi ei meeldi ennast piinata selle tunnetamisega, mis on viljatu.


  • Inimese käitumine moraalse konflikti puhul sarnaneb niivõrd tihti kurjategija omaga, et väliselt, ainuüksi tegevuse võrdlemise põhjal, on isegi raske vahet teha.


  • Tagatipuks on moodsate leiutiste ja pärismaise tootmise vaheline konflikt esile kutsunud pinged, mis on palju põhimõttelisemad kui need, mis tekkisid antiikrahvaste ja vähemarenenud rahvaste tootmisviiside kokkupuutel. Meie tööstusliku tootmise meetodid on saavutanud niisuguse täiuse, et valge kaupmehe imporditud kaupade odavus ja nende külluslik tarnimine on hävitanud meie aja primitiivsete rahvaste tootmise, kuna primitiivne kaupmees on täiesti jõuetu võistlema meie masinate tootmisvõimsusega, samas kui vanadel aegadel konkureerisid omavahel vaid oma- ja võõramaised käsitöötooted. Kui ühe päeva tööst piisab, et soetada tõhusaid tööriistu või kangaid, aga vastavate vahendite või materjalide ise valmistamine oleks pärismaalasel võtnud nädalaid, on loomulik, et aeglasemast ja töömahukamast protsessist tuleb kähku loobuda. Mõnedes piirkondades, eriti Ameerikas ja kohati Siberis, ujutatakse primitiivsed hõimud üle sisserändava rassi hulkadega, kes tõrjuvad nad nende elupaikadest nii kiiresti välja, et järkjärguliseks assimilatsiooniks ei jää üldse aega. Kindlasti ei olnud vanal ajal nii tohutul hulgal ebavõrdsust, nagu me paljudes kohtades parajasti näeme. [---] Muistses Euroopas oli primitiivsemate hõimude assimileerumine majanduslikelt, tootmistehnilistelt ja intellektuaalsetelt saavutustelt edukama rahva hulka võrdlemisi kerge, kuid meie aja primitiivsed hõimud peavad heitlema peaaegu ületamatute raskustega, mida kätkeb nende elutingimuste ja meie tsivilisatsiooni tohutu vastuolu.
    • Franz Boas, "Primitiivne teadvus", tlk Margit Rennebaum, 2013, lk 26-27


  • Kui ma oma tööga biograafia kallal alustasin, ei räägitudki veel ülitundlikkusest ja ma olen viimane, kes tahaks Kafkale mingi sellise sildi külge kleepida. Aga kõik, mida ma ülitundlikkusest olen lugenud, kehtib ka Kafka kohta.
Ta oli müra suhtes väga tundlik, ta kannatas sageli unetuse all, oli väga tundlik solvangute suhtes, ei talunud konflikte, tal oli võimatu kellegi peale karjuda või kellelegi valetada. Palju selliseid asju, mida suur hulk inimesi siiski oma elus mõnikord teeb ja mis ei ole neile väga suur probleem, olid tema jaoks välistatud.
  • Alfred Kazin, "On native grounds: an interpretation of modern American prose literature", Reynal & Hitchcock, 1942, 7. peatükk



  • On ülimalt tähtis, et sa õpiksid neid maske kõhklematult omaks võtma. Ära arva, et nende taga on veel midagi. Ei ole. "Ego" tähendab "mina" ja "mina" tähendab "ego" ja ego on juba definitsiooni järgi mask. Kui puudub ego [---], puudub ka "mina". Kui sa mõnikord tunned, et su mask on "ebasiiras" - võimatu sõna! -, siis ainult sellepärast, et üks su maskidest ei sobi teisega. Sa ei saa kahte korraga kanda. See tekitab konflikti ja maskidevaheline konflikt põhjustab liikumisvõimetust samamoodi kui maski puudumine. Mida tugevamalt sa oma olukorda dramatiseerida suudad, määratledes omaenda rolli ja kõigi teiste rollid, seda turvalisem sul on.
    • John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road", 1958)


  • Inimene on valmis kuulutama liigikaaslase Mitte-Inimeseks ja tema vastu käe tõstma põhjusel, et viimane ei mõista maailma samamoodi kui tema. Inimene võtab omasuguselt elu veendununa oma ideelises ainuõigsuses, intellektuaalses üleolekus. Niisiis, Inimese ja Mitte-Inimese konflikt pole oma loomult füüsiline ega tehnoloogiline, vaid eelkõige kultuuriline.
    • Aili Aarelaid, "Rahva mälumustrid. Kultuuriteoreetilisi etüüde" (1990), lk 117


  • Keele muutumine kontakti tagajärjel on normaalne nähtus, millel on oma seaduspärasused. Kontakt võib muutuda konfliktiks, kui tekib konflikt kõnelejate gruppide vahel. See oli vist von Clausewitz, kes ütles, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega; keelekonflikt on poliitiline võitlus, mida peetakse sümboolselt keele tasemel. Keelekonflikti ei saa lahendada ilma ühiskondlikku konflikti lahendamata. (lk 19)
    • Ilse Lehiste, "Keelekontakt — keelekonflikt. Aulaloeng 21. mail 1997", Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998


  • Kui teadus ja kultuur satuvad konflikti, võidab alati kultuur.
    • Lynn Margulis, "The Symbiotic Planet: a New Look at Evolution", Phoenix, 1999, lk 5


  • [Piibel] on ajendanud mõned inimmõtte, kirjanduse ja kunsti suurimad mälestusmärgid; samamoodi on see toitnud mõningaid inimeste metsikuse, enesekesksuse ja vaimse piiratuse kõige hullemaid liialdusi. See on ajendanud mehi ja naisi suurteks tegudeks teiste teenimise ja vapruse teel, võitluseks vabanemise ja inimese arengu eest, ning andnud ideoloogilist toitu ühiskondadele, mis on orjastanud oma kaasinimesi ning viinud nad määratusse viletsusse. [---] See on, võib-olla enam kui midagi muud, olnud allikaks religioossetele ja moraalinormidele, mis on võimaldanud kogukondadel koos püsida, üksteise eest hoolt kanda ja end kaitsta, kuid just seesama tugev kuuluvustunne on omakorda toitnud rahvuslikke, rassilisi ja rahvusvahelisi pingeid ja konflikte.
    • John Riches, Glasgow' Ülikooli piiblikriitika professor. "The Bible: A Very Short Introduction". Oxford: Oxford University Press, 2000, lk 134


  • Suurriikide omavahelise võitluse tagajärg on olnud see, et Läti koos oma elanikega on läinud nagu auhind ühe, teise või kolmanda kätte. Dramaatilise saatusega Lätit võib võrrelda mõnegi teise paigaga Euroopas, mis on aldis relvakokkupõrgetele. Üks lähemaid selliseid alasid on Karjala, üks kaugemaid näiteks Sitsiilia. Siiski ei või Baltimaid võrrelda Balkaniga, kuigi nende nimed kõlavad õige sarnaselt. Vahe on selles, et Baltimaade konfliktid ei ole kunagi sündinud kohapeal, vaid on alati väljastpoolt sisse toodud.
    • Anna Žīgure, "Läti maa ja taevas". Tõlkinud Kalev Kalkun; LR 29/30, 2001, lk 8


  • Kuna võib üsna kindlalt väita, et vägivalla eri vormid jäävad meid alati saatma, siis on üsna kindel, et sõdu peetakse ka edaspidi. Mitte ainult suguharude ammuse vaenu pärast, vaid reaalsete konfliktide tõttu, näiteks juurdepääsu eest veele või haritavale maale või siis lihtsalt territooriumi laiendamiseks, kui inimasustuse tihedus muutub väljakannatamatuks.
    • Leszek Kołakowski "Mini wykłady o maxi sprawach (1997–2003)", eesti keeles "Miniloengud maksiprobleemidest", 2019, tõlkinud Hendrik Lindepuu, lk 88


  • Tõnu Lehtsaar rääkis ERRi arvamusportaalis 11. jaanuaril, et Eesti ühiskonda lõhestab külm konflikt. Ma pole nõus tema vaadetega, kuid ma nõustun tema diagnoosiga ning põhimõttelise murega. (Et ma viitan mehele, kellega ma poliitilistel teemadel ilmselt kunagi erilist ühisosa ei leia, on siinkohal teadlik žest.)
Ma ise näen seda konflikti eelkõige sügava kommunikatsioonirikkena ja pean seda nüansimeele kriisiks – ei tajuta enam olukorra ega suhtluspartneri jutu nüansse, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse enesekaitse ja vasturünnakutega.



  • Kättemaksuhimuline vihkamine hoiab meid mineviku vangis. Kõik maailma konfliktid on laetud inimrühmade omavahelisest vihkamisest. Vihkamise ajel tegutsevad inimesed usuvad ikka, et nad ajavad õiget asja. Kui vihatakse, siis ratsionaalsed arutelud on sama viljatud kui foobiate puhul – sarnaselt ämblikukartuse või kõrgusehirmuga – loogilised arutelud inimest sellest ei vabasta. Vihkamisest lähtunud ülekohut ei unustata paraku kunagi.



  • Õmblusteta ühiskonnas otsustatakse ja tehakse asju koos, et kõigil oleks parem ning keegi ei tunneks end kõrvale- või ilmajäetuna.
Paraku näen nädalast nädalasse, et pigem on Eesti tõmblustega ühiskond, kus kangas on nii pingule venitatud, et iga nõelatorge tekitab konflikti. Ja selleks nõelatorkeks on ühiskonnas järjest sagedamini mõni provokatiivne väljaütlemine või tegu.