ProosaRedigeeri


  • C-osakond on murdusid täis - jalad, pahkluud, käsivarred. Vanad kukuvad treppidest alla, komistavad kõnniteeservadele; noored pudenevad oma jalgratastelt või treenivad liiga hooletult. Inimesed on siia maandunud ja hunnikusse kuhjatud — suvaline valik õnnetusi: keskealine Maureen, kes oma uute kardinate ülesriputamiseks laenas naabrilt treppredeli ja sellel olid katastroofilised tagajärjed; noor Karen, kes püüdis oma tõukerattal bussist ette jõuda; vana Pat, kes vapralt astus jäätunud kõnniteele, seda poleks ta pidanud tegema. C-osakond on väsitav — kärarikas ja rahutu; palju siin magada ei saa —, kuid ühtlasi ehk mingis mõttes ka kasulik tähelepanu kõrvalejuhtija. Sa ei kurda oma hädade üle nii palju, kui sind ümbritsevad teiste omad. Sa kannatad ära, kuid vaatled samal ajal; sinust saab teravsilm, kes oskab etendust hinnata.
"Nagu vaataks telekast "Traumaosakonda"," ütleb Rose. "Ainult et sina oled ka seal sees." (lk 18)




  • "Ja mis haigus see õieti on sinu sõbral?" usutles noorperenaine edasi.
"Talle astuti peale," ütles Sammalhabe.
Noorperenaine jahmus.
"Astuti peale? Kuidas astuti peale?"
"Päris tavaliselt," selgitas Sammalhabe. "Ja peaaegu keskpaika. See on kaunis tõsine lugu."
"Aga muidugi," sosistas noorperenaine.
Ta oli niivõrd vapustatud, et pidi ennast üsna tükk aega koguma, enne kui jätkata suutis.
"Sa armas taevas," ütles ta siis. "Mis imeasju küll tänapäeval kõik ei juhtu. Sulle astutakse lihtsalt peale. Ja peaaegu keskpaika kohe. No juhtub ikka alles asju! Sa tervita minu poolt oma sõpra ja soovi talle head paranemist. Kuidas ta nimi nüüd oligi?"
"Rudolf."
"Ah Rudolf..." (lk 108)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel