Daniel Fried

Daniel Fried (sündinud 1952 New Yorgis) on USA diplomaat, riigiametnik ja välispoliitikaekspert, endine USA saadik Poolas ning Euroopa asjade eest vastutav asevälisminister.

Intervjuud

Me tahame, et Putin saaks aru, et ta on alistatud, ma tahame, et Venemaa saaks aru, et Putin viis nad võimatusse situatsiooni ning ei olnud edukas. Mis saab olla halba selles, et me teeme Venemaale tulevikus millegi sellise kordamise keeruliseks?
Mäletan, et umbes kuue nädala eest hakkas Venemaa ähvardama taktikalise tuumasõja võimalikkusega. See oli vist Prantsusmaa kindralstaabi juht, kes ütles: Venemaal on tuumarelvad, Prantsusmaal on ka tuumarelvad ja meie omad on töökorras. Ma arvan, et see oli väga hea vastus. USA-l on ka tuumarelvad. Venemaa püüab meid hirmutada. Meie ei tohi karta.

Endine president Medvedev ütleb palju igasuguseid asju. Ma arvan, et oleks viga selliste Venemaa ähvarduste peale taganemisjuttu rääkida. Hruštšov tavatses ka samamoodi rääkida. Pidagem meeles, et see on standardne nõukogude jutupunkt, mida nüüd taaskasutatakse.

Mõned USA-s levitavad teooriat, justkui oleks see kõik meie süü, sest me laiendasime NATO-t ja käitusime Venemaa suhtes halvasti ja pidanuks olema Venemaa suhtes mõistvamad. Mina arva, et see on rumal vaade.

Olgu läbipaistvuse huvides öeldud, mina olen üks Clintoni ja hiljem Bushi administratsiooni aegsetest n-ö arhitektidest, kes aitas tuua Kesk- ja Ida-Euroopa riike ja ka Baltimaid NATO-sse. See, mida me 1990ndail tegime, oli, et pakkusime Venemaale head kohta ühinenud Euroopas. Mida me ei pakkunud, oli Kremli mõjusfääride ja domineerimise kestmist ei Baltimaades ega Kesk- ja Ida-Euroopas ja me tegime õigesti. Meil oli õigus mitte lubada Venemaale mõjusfääride poliitika jätkumist.

Minu sümpaatia Vene psühholoogilise trauma osas, mis tekkis seoses Nõukogude Liidu lagunemisega, ütleme nii, on piiratud. Nemad ei ole ohvrid. Nemad olid agressoriks. Me peame meeles pidama, kuidas ja milliste vahenditega nad allutasid Ida-Euroopa oma impeeriumile. Seda pole vaja rääkida eestlastele, eestlased teavad, nagu ka poolakad, leedulased ja lätlased.
Ma arvan, et me peame pakkuma Venemaale kohta Euroopa peres, aga see peab olema parem Venemaa. Me ei saa neile pakkuda riike, mille üle nad saaksid domineerida, selle pärast, et nende tunded on riivatud.
Üks 1989. aasta õppetunde on, et riigid peavad otsa vaatama oma ajaloo pimedatele tahkudele. Ajaloo tumedaid tahke on igal riigil. USA jaoks on see orjandus ja rassism. Saksamaal on oma tumedad tahud. Ka Baltimaadel on oma tumedad tahud, mõned inimesed kollaboreerusid natsidega Teises maailmasõjas, aga see ei tähenda, et kogu maa ja rahvas oleks kompromiteeritud. See tähendab, et vabad riigid tegelevad oma minevikuga.

Aga Venemaa ei tee seda. Venemaa tegi sellega algust 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel, aga see peatati ning keerati tagasi. Aus ja vaba maa tegeleb oma minevikuga. Kui Venemaa soovib vabaneda oma halvimaist traditsioonidest - Vene imperialismist ning nõukogude repressioonidest ja Stalini massitapmistest - peavad nad tegelema oma ajalooga. See on väljakutse.

See, mis tõi mind ja paljusid USA tippametnikke Tallinna, on see, et te olete eesliiniriik. Teie olete piiril Venemaaga. Kõik, mis me saavutasime 1989-91, soovib Putin tagasi keerata. Võite kindlad olla, ma tulin siia solidaarsusest Eestiga, aga ka nende väärtuste pärast, mille poolest Eesti on olnud esil alates laulvast revolutsioonist ning Nõukogude Liidu kokku kukkumisest.
- Daniel Fried, intervjuu: Arp Müller, "USA veterandiplomaat: Venemaa vastutab ise oma läbikukkumiste eest", ERR, 13.05.2022