Prantsusmaa

Prantsusmaa on Lääne-Euroopas paiknev riik, kus Charles de Gaulle'i teatel on kakssada nelikümmend kuus sorti juustu.

Proosa

Hotentotid on kasimatu rahvas, aga nende kasimatus on enam välispidine, kuna Prantsusmaal ja mõnede muude rahvaste juures, keda ma ei taha nimetada, on kogu roppus nende sees ja selle lehk on minu mõistusele vastikum kui hotentottide hais minu ninale.
- Henry Fielding, "Tom Jones", 8. rmt, XV peatükk

Prantsusmaal on tänapäeval vähem sõpru, liiga vähe lapsi, liiga vähe relvi ja liiga vähe liitlasi. Võtkem õpetust kaotatud lahingust. Nüüd on meid tabanud õnnetus. Ma olin teie juures kuulsuspäevadel, kuid ka praegustel süngetel päevadel jään ma teie juurde
- Philippe Pétain, (raadiokõne 20. juunil 1940).

"Ka kahe sõja vahel oli siin veel palju rohkem ruumi. Nüüd on jäänud ainult väike sillapea — Prantsusmaa. Või kui veel täpsem olla, siis ainult Pariis, piiratud linn. Inglismaa on alati seisnud eraldi ja pole kunagi võõrastest hoolinud. Saksamaa lamab purustatult ja löödult, samuti ka Itaalia. Hispaaniat ei taha ma üldse nimetada."
- Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 120

Prantsusmaa ei saa olla Prantsusmaa ilma suuruseta.
La France ne peut être la France sans la grandeur.
- Charles de Gaulle, "Sõjamälestused"

See on montaažiprobleem. Kuidas monteeritakse suurtesse masinatesse töötavateks osadeks niisuguseid, mile sügavaim olemus on masinavärgi, kõikide masinavärkide vastane. See oli tuntud probleem juba Prantsusmaal. Siin on tegemist vägivalla kui montaažimeetodiga. Nimetagem seda terroriks. Ja see on üsnagi toores tööriist.
- Sirpa Kähkönen, "Graniitmees". Tõlkinud Piret Saluri. Varrak 2017, lk 101

Kuidas te suvatseksite valitseda maad, mil on kakssada nelikümmend kuus sorti juustu?
Comment voulez-vous gouverner un pays qui a deux cent quarante-six variétés de fromage?
- Charles de Gaulle, cit. via: Ernest Mignon, "Les Mots du Général", 1962

Prantsusmaa president Emmanuel Macron ütles vahetult pärast ametisse astumist mu meelest õigesti, et postmodernism oli halvim, mis võis lahke, üksteist arvestava elukorralduse ehk liberaalse demokraatiaga juhtuda. Prantslane ja eestlane, inimene üleüldse vajab jätkuvalt rituaale, midagi, mis on püha, mis liidab ega lahuta. Vaba ühiskonna ja vaba inimesega on selline ühistunne ühitatav. Nagu ka õigus end kuuluvustest lahti rebida.
- Ülle Madise "Ülle Madise: ilusa selge eesti keele ülistuseks" ERR, 14.03.2019

Hommikuti nägin vaeva paari-kolme kirjandiga mu üha voolavamaks muutuvas prantsuse keeles, et need postiga kooli saata. Mul on üks neist senini alles. Selle lahtivoltimisel meenub mulle kirjeldamatu Prantsusmaa maikuu, värske rohu — ainult et rohi polnud rohi, vaid l'herbe - lõhn, mis kutsus lausa sööma, nagu oleks kõik Prantsusmaal kasvav fantastiliselt kulinaarsete omadustega ja kõlbaks salatisse hakkida või juustulisandiks serveerida.
- Elizabeth Kostova, "Ajaloolane". Tõlkinud Hana Arras. Ersen 2006, lk 62

[Herzen:] Ma ei ole Prantsusmaasse pimedalt armunud. Istuda kohvikus koos Louis Blanci, Leroux', Ledru-Rolliniga... osta trükisoe La Réforme ning jalutada Place de la Concorde'il... see mõte ajab mu elevile nagu lapse, ma tunnistan seda, kuid Aksakovil on õigus - ma ei tea, mis on järgmine samm. Kuhu me läheme? Kelle käes on kaart? Me uurime ideaalseid ühiskondi... võim ekspertidele, töölistele, filosoofidele... omandiõigused, omandikeelud, konkurentsi kurjus, monopoli kurjus... keskne planeerimine, tasuta majutus, vabaarmastus... piiratud kaheksasaja perekonnaga või riigipiiridest talitsemata... ja kõik need on ainulaadselt harmoonilised, õiglased ja tõhusad. Kuid Proudhon on ainuke, kes mõistab, milles seisneb küsimus: miks peaks keegi kuulama kellegi teise käske?
- Tom Stoppard, "Laevahukk", I vaatus