Vabadus

(Ümber suunatud leheküljelt Vaba)


  • Kui vabadus üldse midagi tähendab, siis tähendab see õigust rääkida inimestele seda, mida nad ei taha kuulda.
    • If liberty means anything at all, it means the right to tell people what they do not want to hear.
    • George Orwell, "Loomade farm" algne eessõna; George Orwell: Some Materials for a Bibliography (1953) by Ian R. Willison
  • Teie olete inimene, kes ei mõista, mis vabadus on. Ja mis peaasi, mida paremini te seda mõistate, seda vähem teil seda on.
  • Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele luba, välja arvatud omaenese südametunnistuse otsused ja omaenese mõistus, tugineda oma tegemistes ainult iseenda tahtele ja järelikult ka vastutada kõigepealt just nende ees, järgmiseks ühiskonna ees, kuhu kuulutakse, kuid ainult niivõrd, kuivõrd need annavad oma vaba nõusoleku millelegi sellisele alluda.
  • Kellele peaks vabaduse mehele panema, et ta muutuks viljakaks.
  • Raamatust võib lugeda, et "Lenin ja Stalin võidurikka revolutsiooni esimestest päevadest saadik pühendusid Nõukogude riigi organiseerimisele", ja et "Nõukogude Liit kinkis vene rahvale täieliku vabaduse, niisuguse vabaduse, nagu ta mitte ühelegi maailma rahvale osaks pole saanud". Päris õige jutt – niisugust vabadust pole nähtud ega kuuldud kusagil.
  • Minu sügav veendumus on siiski, et vaba inimene on ühiskonnale alati palju kasulikum kui orjameelne. Vabadus tähendab ka vastutust. Muide, see tees käib ka võimu kohta — mida suurem on võim, seda suurem on ka vastutus. Kahju, et võimulolijad selle lihtsa tõe tihti unustavad.
  • 30-aastane arenguplaan ei ole tänapäeval enam lihtsalt mõeldav. Teame ainult mõningaid asju kindlalt: et inimesed tahavad olla vabad ja rõõmsad.
Ja sellepärast ongi oluline toetada vabadusi. Igal juhul toetada mõtte-, sõna-, ettevõtlusvabadust. See on see, millest tuleb turvaline tulevik. Igasugune mõtte- ja tegevusvabaduse piiramine selle nimel, et meil tuleks turvaline tulevik, on silmamoondus. Seda ei tohi lasta juhtuda.
Me tahtsime saada vabaks: otsustada ise selle üle, mida ja kus õpime, kus töötame ja elame, kuhu reisime, mida loeme ja mida usume või mitte. Tahtsime lugeda ja näha, kuulata ja arutada, tahtsime võimalust proovida ja õnnestuda. Tahtsime vabaneda sellest vastikust mentaalsest ja vahel ka füüsilisest survest, mis ahistas ja hirmutas, võimust, mis tahtis jagada kõike ja korraldada meie elu vahel üpriski isiklike pisiasjadeni.
See vabadus tuli. Ja ühtäkki oli seda nii mõnelegi liialt palju. Mõni kaotas sihi, sest võimalusi oli nii palju. Mõni tahtis kõike ja ei suutnud valida. Ning väga paljudele sai selgeks, et vabadusel on ka teine pool: vastutus, mis ei olegi alati nii vahva ja tore.
Vabadus tõi paljudele pettumuse vabadusest. Selgus, et palju lihtsam on teha seda, mida teised ütlevad, mitte ise mõelda ja kaaluda oma valikuid. Kuid nii mõnelegi osutus veelgi hullemaks see, et mõningatel valikutel olid ootamatud ja üldse mitte neile ootuspärased tagajärjed. Tuli välja, et nende tagajärgedega tuleb elada edasi ja tunnistada endale, et "ise tegin". See ei ole ent tihtipeale lihtne.
  • Oma vabadusest loobumine on lihtne: las keegi teine otsustab, las ütleb, kuidas peab tegema. Sest kui tagajärg pole meeldiv, saab ju öelda: "Ega mina teinud ega otsustanud! Tema tegi ja otsustas!" Veelgi parem: saab lõpmatuseni ja alati teisi süüdistada.
  • Muidugi nõukogude ajal – nagu igas autokraatias - oli lihtne: valikud olid juba teiste tehtud, jäi võimalus kiruda, sest vastutust ju polnud, kuid polnud ka vabadust, eriti mitte mingit vabadust. Ehk siis: kui me loobume mingist vastutusest, siis peame kaaluma, kas ära antud vabadus on ikka väärt ära andmist. Peame mõistma, et andes sõrme, võidakse võtta käsi ja meid tervenisti.
Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord, eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "mina", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü. Neid teisi tuleb karistada nende edukuse eest, sest ei ole ju võimalik, et "mina" ei ole parim või "mina" eksib, seega on need teised oma edukuse saanud tänu süvariigile, sobingute või diilidega.
  • Ma olen vaba inimene. Õppejõud ei pea töö juures tunde täis istuma. Aga ma olen märganud, et kui keegi on kusagil vaba, siis alati aktiveeruvad igasugused bürokraadid ja hakkavad mõtlema, et midagi peab valesti olema: kuidas see tõbras saab nii vaba olla? Ta ju ei taipa, et tööd pole vähem, et tegelik tööaeg võib venida hommikul kuuest öösel üheni ja vahel koguni kuude kaupa.
  • Me sihid olgu küllaltki täpsustet. Kui vabadus, siis vabadus milleks? Kui omakultuuri viljelemine, siis — mis suunas? Raske oleks rühkida plaanikindlalt uduse sihi suunas.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.
  • Strukturalistidele tähendas range struktuur vabadust. Vabadus on võimalus teha sõltumatuid valikuid rangetes raamides – nagu malemängus, on Herman Hertzberger öelnud.

Allikata tsitaadidRedigeeri

VanasõnadRedigeeri

  • Niipalju on veel rootsi õigust, et maha kukkudes oma loaga võib üles tõusta.
  • Rikas elab, kuidas tahab, vaene, kuidas võib.
  • Rikas sööb, millal tahab, vaene sööb, kui süüa on.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel