Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune:
päästa valla ülekohtused ahelad,
teha lahti ikke rihmad,
lasta vabaks rõhutud
ja purustada kõik ikked?


  • Ja kohe, kui Jeesus oli paadist välja astunud, tuli talle vastu hauakambritest tulnud rüveda vaimuga inimene,
3 kelle eluase oli hauakambrites ja keda keegi polnud iial saanud isegi ahelatega kinni pidada,
4 sest meest oli küll korduvalt pandud jalaraudu ja ahelaisse, aga iga kord oli ta rebinud katki kõik ahelad oma küljest ja purustanud jalarauad, ning keegi ei suutnud teda taltsutada.
  • Olgu sul meeles Jeesus Kristus, kes on üles äratatud surnuist, kes põlvneb Taaveti soost! See on evangeelium,
9 mille pärast ma kannatan kurja ja olen koguni ahelates nagu mõni roimar. Kuid Jumala sõna ei ole ahelais.


  • Inimene sünnib vabana ja siiski on ta kõikjal ahelais.


Miks peaks veel elu nukrust tooma,
miks sünge näima päiksepaist,
kui kas või ühtki looja looma
saan vabastada ahelaist?


  • Värisegu võimulolevad klassid kommunistliku revolutsiooni ees. Proletaarlastel pole selles midagi kaotada peale oma ahelate. Võita on neil aga kogu maailm.



  • "Tänavu ei jõua veel Jürigi Peipsist jagu saada!" ütleb randlane, kui Peipsi õige kauaks kinni jääb ja jüripäev ju käes on. Teinekord aga ei küsi ta sugugi kalendri järele. Kui talv mitte väga äge ei olnud, kui lõunatuul, mis Ema põue, see on jõesuu poolt tuleb, ärkab surmaunes suikuja hiiglase rind üle öö elule ja murrab äkitselt oma ahelad ja ta vihane müürgamine kuulutab kalameeste küladele rannas, et ta oma vangikütkeid lõhub. Hommikul paistab sinav vesi ujuvate ja randa visatud jäätükkidega randlase silma.


Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda!

  • Juhan Liiv, "Must lagi on meie toal"


Kus laululinnud hõiskasivad,
seal kõlisevad ahelad,
ja kolletanud kalmu kaisus
me suguvennad puhkavad.


Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul!
Mina, see ahel, mina, see kalju,
Kuhu mind köitnud seadus nii walju —
Mina, ma saagiks kui surutud sul!

  • Ernst Enno, "Vangis" kogust "Uued luuletused" (1909)


Kuid siiski tervid öösid vahel
pean mööda saatma uneta,
kui kõliseb kõik ilm kui ahel
ja mind on pandud kuulama.


Su liha on kui surnud hein,
mis kuivab piibli kaante vahel.

Su märtripalet loorib lein
ja jalus kõmiseb sul ahel.


  • Ka materialisti põhimõtted on süüdi selles, et olgu need õiged või valed, nad hävitavad ajapikku tema inimlikkuse; ma ei mõtle ainult headust, ma mõtlen lootust, vaprust, luulemeelt, algatusvõimet - kõike, mis teeb inimesest inimese. Näiteks kui materialism teeb kellestki täieliku fatalisti (nagu enamasti juhtub), siis on mõttetu teeselda, et ta selle inimese mingil moel vabamaks teeb. Naeruväärne on vabastajaid mängida, kui te mõttevabadust ainult tahtevabaduse hävitamiseks kasutate. Deterministid ei tule vabastama, vaid aheldama. Nad nimetavad oma seadust õigustatult põhjuslikkuse "ahelaks".


  • [Walter ja Tom:] "See, mis toimus Firenzes nelja aasta jooksul, kordus mujal hiljem hoopis pikema ajaga, suuremas skaalas ja palju verisemalt. Aga tulemus oli üks ja sama. Vanad, roostetanud ahelad asendati uutega ja tugevamatega."
"Aga midagi positiivset tõi see ometi endaga kaasa?"
"Muidugi — sepad said tööd."


  • STOMIL: Mässu ajad, hüpe kaasaega! Vabanemine endise kunsti ja endise elu köidikuist! Inimene jõuab iseenda tunnetamiseni, paiskab põrmu vanad jumalad ja astub ise pjedestaalile. Kõik vutlarid pragunevad, kõik ahelad varisevad. Revolutsioon ja ekspansioon! — see oli meie loosung. Vanade vormide purustamine: maha konventsioonid, elagu dünaamika! Elu on loomisjärgus, edasi üle piiride, aina liikumine ja püüdlemine, vormist välja, vormist välja!
  • Kultusest kadunud ja mütoloogias teiste teemadega asendatud taevas jääb usuelus püsima oma sümboolika tõttu. Ning see taevane sümboolika omakorda toidab ja toetab mitmeid riitusi (seotud ülestõusmisega, ronimisega, initsiatsiooniga, kuningavõimuga jne), müüte (kosmiline puu, kosmiline mägi, maad taevaga ühendavate noolte ahel jne) ja legende (näit maagiline lend). Maailma Keskpunkti sümboolika (mille määratut levikut juba nägime), illustreerib samuti taevase sümboolika tähtsust, sest Keskpunktis leiab aset ühendus taevaga ning taevas on transtsendentsuse paradigmaatiline võrdkuju.
  • Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgnema. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel.