Heiti Talvik

Heiti Talvik (9. november 1904, Tartu – 18. juuli 1947, Urmanovo, Tjumeni oblast, NSV Liit) oli eesti luuletaja. Ta kuulus rühmitusse Arbujad. Talviku eluajal ilmus temalt kaks luulekogu – "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937).

Heiti Talvik 1933. aastal

Kogust "Palavik" (1934)

Ja sääl, kus närbus luule habras taim,

nüüd loitvad elutule mustjad keeled.

• "Ristimine"

Ministriga joob sinasõprust lurjus

ning õigust ratsapiits

taas mõõdab turul, vereaurust purjus,

kus poodi viimane patriits.

• "Järel revolutsiooni"

Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,

vennad roimarid, siis peame meie matust.

Don Ramoni mäletame, juhti julma,

tema matust pühitseme koos kui pulma.

...

Kui tal' timuk nööri viskas kaela,

kraaksus ta veel, takerdudes paela:

"Vennad hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu.

Põmmdi veel üks peer – ja viuhti alla põrgu!"

...

Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,

kordap meilgi jagada su saatust julma.

Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.

Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.

• "Don Ramon"

Mu üle kokku löövad hingeldavad hauad

ja pilved oigavad kui tormist sasit puud.

• "Üle haudade"

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,

saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.

Sa süütad siis lõhnava sigari suhu

ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,

teel nälginud libudel näpistad palgeid

ja hõiskad kui poisike silmates suli,

kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha

ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, –

siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,

kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.

• "Kui mustavad udud"

Ah, ma teadsin juba noorelt:

raheroosk mu rapsab toorelt

ja ma kukun valmimata

kõrgelt elupuust.

Kukun viljaks valmimata

ja mu laul jääb salmimata,

igavesti salmimata

laul mu lõikuskuust.

• "Pohmeluslikke mõlgutusi"

Meile üksikuile surm on sõber,

surm on sõber, hämarik on kodu.

Möödub võõrana meist päevi rodu,

meie juukseid ehib ööde hõbe.

• "Meile üksikuile"

Ja madu, laskuv tarkuspuust,

su näkku sülgab kahtlushapet...

Oo, lõõskav tõde Looja suust,

mis koltub meis kui vana tapet!

• "Tõde"

Kas tunned raba silmi rohelisi

ja teisi punakaid kui rauamuld?

Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi

ja türgi taalreist puhub lõkketuld.

• "Rabas"

Lõid vetesse jumala vitsad

ja rihvale lendas mu vrakk.

Mu südamelt murti pitsat

ja huulilt – punane lakk.

Nii lihast said valla mu meeled

ja Kiusaja lahkus mu leest.

Said ribidest kandlekeeled,

mis ootamas Mängumeest.

• "Vabanemine"

Kogust "Kohtupäev" (1937)

Ma iial polnud eht,

ei elus ega luules.

Kui oksalt langend leht

ma triivin igas tuules.

...

Kuid maa pääl silmapilk

läks luhta nõiavägi

ning ainult lapse pilk

mus kullatükki nägi.

• "Poeet"

Sul laual paberossikarp ja tikud,

klaas musta teed ja mõned raamatud.

Kuid asjata sa paberit sääl rikud, –

su värsid ju kui lapsel saamatud.

Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,

näe, kevadpäike helgib katusel.

On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,

kui oleks lood nad kuski matusel.

• "Pihtimuskilde"

Sääl äkki – välk ja pasunate kaja...

Kuid juba paiskus püsti kogu maja:

"Ta sureb! Vett.." Siis arst ja kanged rohud...

Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!

• "Haige"

1

Jälle vaarun koju

pisarais ja purjus.

Ah, kui naeruväärselt

eluõnn mul nurjus!

Jälle kord su hellus

äratas mus looma.

Ime veel, et rentslis

maoli ma ei rooma!

Udus talihommik

virgub sularõske.

Äkki tabas laksuv

lumipall mu põske.

Noor ja kiljuv kari

rõõmsaid piimakärsse

rühkis koolimajja

veerima mu värsse.

2

Üks hambutu vanapiiga

mind unes tallas ja rõhus.

Kas olen ehk suitsetand liiga,

või on mul ussid kõhus?

On's tükike jahukäkki,

mis magada mind ei lase?

Või äkki

ma salmikuist jälle rase?

• "Lauliku hommik"

Võib-olla, peitub mus päike.

Võib-olla ka kaks või kolm.

Kuid suhu mul kasvab sammal

ja juukseisse kuhjub tolm.

...

Ei riiva mind kõduingel

ka sügava liiva all.

Mu hingetõmbed on pikad,

ma magan kui metall.

• "Magaja"

Kes nüüd veel jätkama jäi päevareisi,

peab kaua käima, kohtamata teisi.

Ja kes kord öösse otsima jäi venda,

see kergelt kaotab käest veel iseenda.

Oo, kes te lambi ümber peate vahti,

nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.

Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,

see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.

Nii paljud väsivad ja vaovad unne.

Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.

Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,

neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.

Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.

Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks

ja kui kord Hommik idas läidab leegi,

siis nende mälestust ei leina keegi.

• "Öö"

Enam päikse kuldsest lõõsast

punut pärg mu pääd ei ehi.

Igast puust ja igast põõsast

hiilib mustas mantlis mehi.

Võikaid varje kerkib hulgi

kohe taeva tahmjat seina.

Kes küll poetas kaarnasulgi

ruugesse mu ristikheina?

Kes küll pühkis kullapuru

punetavalt pilvepangalt,

nühkis õiemustrid muru

hõberoheliselt kangalt?

Ära küsi. Pimedas ju

helkimas näed aknaruutu.

Koju nüüd! Sest öös on asju,

mille külge tark ei puutu.

• "Õhtulaul"

Rooste sööb väljale unustet sahka.

Keldreist õuele valguvad rotid.

Tänavail õgivad üksteist nahka

tuldsülitavad robotid.

Kõikjal pragiseb süütenööre.

Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.

Ajaloo pööre

nõuab ohvreid.

Aknaist alla loobitakse toole,

kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid

Rippudes võllas taeva poole

silmi pööritavad papid.

Purjus prohvet ent rabamas polkat

punasel pulbritünnil,

et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad

uute maailmade sünnil.

• "Surmatants"

Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.

Vea silmile kaabu

ja taandu eksiili.

Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,

on jätnud meid häppi

ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.

Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu

on pehk vaid ja kõdu

tõest irdunud ajus.

Me läksime välja, et võita maailma,

kuid enesest ilma

me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.

Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?

Ta külluses määndus

me olemisalus.

Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,

et leida taas ennast

ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.

• "Eleegia"

Miski külm ja miski puhas

hingas hetkeks läbi hiite.

Varavalgel nähti luhas

härma hõbedasi niite.

Ammu juba viimse vase

vahtraladvad poetand rohtu.

Üksik uib, mis viljast rase,

trotsimas veel hallaohtu.

Üksik uib täis ruskeid vilju –

olgu see ka minu vastus

Hallataadile, kes hilju

ahtasse mu aeda astus.

• "Sügiselaul"

1

Imeväärne veel tuikab sus aimus:

puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.

Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,

elu müsteerium labastund farsiks.

Keegi miskit enam ei usu,

komistab Hoor üle templi rusu.

Isand on läinud. Koitub ta mööbel.

Unustet aujärje vallutand pööbel.

Kogu võim on sääl praalival puupääl.

Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.

...

4

Võõrjumalate võõbatud perega

jäi päästmata kodunev Room.

Kulla ja verega

tuhatpäine uimastati Loom.

Siis tuli Naatsaretist katk

ja levis üle riigi...

Barbaaride pime matk

pühkis Antiigi.

5

Võib-olla, pilvede taga kuski

säramas ühisaadete vapid.

Markus Aureliuski

laskis risti puua kõik papid.

Keiser ja kristlane

uut Euroopat kord asusid looma.

Kuid preisluse pühkmeist haakristlane

iial vastset ei raja Rooma.

...

8

"Vaevata milleks ajusid,

kui maailma juhivad "olud"?" –

Oma "kutsumust" nõnda tajusid

rahva poolt kroonit kolud.

...

9

Kas minna gangsteriks või vapsiks

või seada kaela ümber nöör?

On ammu vahetatud napsiks

mu saapad, kuub ja padjapöör.

Mus hingeõilsusega tülli

on sööstnud nälg ja maokatarr.

Kes luua nüüd veel võib idülli,

naiivne pühak on või narr.

10

Pilvi all iga vares

ju kraaksub aegade lõppu,

kuid Eesti luuletares

pole kuulda ei kippu-kõppu.

Unerohtu vist keegi sääl jagab,

mis leevendab iga krambi,

sest kogu poeetkond magab

ümber kustunud lambi.

...

12

...

Trotsides katastroofi

tormipuskarit rüüpab laev.

Meie kohus on sundida saledasse stroofi

elementide pime raev.

• "Dies irae"

2

Ajudes mustad kaanid,

silmis neuralgia rusikad.

Hüvasti, õilsad plaanid –

naine, kiiktool ja hõbelusikad!

Hüvasti, magus tõde,

mis tõotas professuuri!

Vanemad, vend ja õde

mind sooviksid surnukuuri.

Et naeru taas taluks mu kõrvad,

kõik aated ma maha müüks

ja kogu maailma mõrvad

võtaksin oma süüks.

...

5

Me taevaid enam ei vaja,

me jumalaid enam ei tunne.

Bardide kandlekaja

meid vaibutab unne.

Kandes risti eikellegi kasuks,

viimne veri me soonist nõrgus.

Kõigi me piinade tasuks

on paigake põrgus.

Meie saatus on püsida tüüril

kõigi lootuste avariiski

ja tõdede vankuval müüril

meelt heita – ning elada siiski.

...

7

Nii vähe me kokku kraapind

kesk igitõdede hukku.

Me jalge alt libisend maapind

ja taevaski löödud lukku.

...

Kes leida taas tahab Loojat,

peab unustama palju, palju...

Sest hullus, mis lõhkus me soojad

sulgpesad, tõe vastse on kalju.

...

9

Mõistuse iginõue:

luua korda meeltega märgatus.

Mu kirg lõi sinna kui kõue-

kärgatus.

Maise mu pagasi

hele pilbastas välk.

Tagasi

on isegi vaadata jälk.

...

11

Tuult jalge alla, taevatuult,

ja mõtetele kotkatiibu!

Maa poripritsmed pühi suult

ja julgelt päikse külge liibu!

Läind luhta maine teotsusosk

ning Messias –

ei see veel ilmu. Too taevast alla tulikosk,

mis eostaks jahtuvaid maailmu!

• "Jumalate hämaras"

1

Su koputusi kuulsin hingeuksel

ja sööstsin avama. Oo mõrsjanõrkust!

Kuid orjata Sind igal veretuksel –

ei iialgi!

Mul küllalt jätkus kõrkust

Su pilgu särapaistel sigatseda,

Su templiharjalt puruks kukkuda,

Su järel hullupööra igatseda

ja siiski hukkuda...

• "Luziferi laulud"

Mis võikalt kriiskav lauluviis

lõi kilama mu kõrvas?

Mu meeles muistne ohvrihiis,

kus veli velle mõrvas.

Miks õitses ühe ohvriand

ja suitsu sompus teine?

Eks olnud Kainil valmis pand

niisama magus eine?

Kui kajas üle maa ja vee:

"Õnn pole kink, vaid õigus,"

siis leidis kuri meisse tee

ka igas leivalõigus.

• "Aabel ja Kain"

1

Suur prohvet, kunas küll viid

Jehoova hingusest kant,

meid eemale orjapiitsa

ja orjaroogade mant?

On kibedad kupjahoobid,

veel kibedam kupjakiit

ja paksu poriga loobit

on iga me uksepiit.

Las hälin jääb argade hooleks,

meid aga kõrbe vii.

Ja kui me ka nälga kooleks –

pääasi on olla prii.

Egiptuse leib ja humal –

end puhtaks rookigem neist.

On range juutide jumal,

kuid meie ei taha teist.

Ta Siinai harjale laskus,

mis tuliallikais keeb,

ja tema seaduste raskus

meid vabaks ja võimsaks teeb.

• "Orjade koor"

Koit mul' rinda raius

õhetava haava.

Üle laante laius

vere aurav laava.

Milleks nüüd veel toita

hinges unejätteid,

kui võiks meistki loita

võimsaid valguslätteid?

Ei meid enam püüa

Käsk, mis kivis hangub

Nüüd meil antud lüüa,

nii et maailm vangub.

Aeg nüüd kaljuvööle

kannustada täkku,

heita et säält ööle

raudne kinnas näkku.

• "Hommik"