Heiti Talvik

Eesti luuletaja

Heiti Talvik (9. november 1904, Tartu – 18. juuli 1947, Urmanovo, Tjumeni oblast, NSV Liit) oli eesti luuletaja. Ta kuulus rühmitusse Arbujad. Talviku eluajal ilmus temalt kaks luulekogu – "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937).

Heiti Talvik 1933. aastal

Kogust "Palavik" (1934) muuda

Ja sääl, kus närbus luule habras taim,
nüüd loitvad elutule mustjad keeled.
  • "Ristimine"


Ministriga joob sinasõprust lurjus
ning õigust ratsapiits
taas mõõdab turul, vereaurust purjus,
kus poodi viimane patriits.
  • "Järel revolutsiooni"


Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui pulma.
...
Kui tal' timuk nööri viskas kaela,
kraaksus ta veel, takerdudes paela:
"Vennad hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu.
Põmmdi veel üks peer – ja viuhti alla põrgu!"
...
Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
kordap meilgi jagada su saatust julma.
Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.
  • "Don Ramon"


Mu üle kokku löövad hingeldavad hauad
ja pilved oigavad kui tormist sasit puud.
  • "Üle haudade"


Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.
Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.
Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, –
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.
  • "Kui mustavad udud"


Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
  • "Pohmeluslikke mõlgutusi"


Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
  • "Meile üksikuile"


Ja madu, laskuv tarkuspuust,
su näkku sülgab kahtlushapet...
Oo, lõõskav tõde Looja suust,
mis koltub meis kui vana tapet!
  • "Tõde"


Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
  • "Rabas"


Lõid vetesse jumala vitsad
ja rihvale lendas mu vrakk.
Mu südamelt murti pitsat
ja huulilt – punane lakk.
Nii lihast said valla mu meeled
ja Kiusaja lahkus mu leest.
Said ribidest kandlekeeled,
mis ootamas Mängumeest.
  • "Vabanemine"

Kogust "Kohtupäev" (1937) muuda

Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.
...
Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.
  • "Poeet"


Sul laual paberossikarp ja tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud, –
su värsid ju kui lapsel saamatud.
Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
näe, kevadpäike helgib katusel.
On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
kui oleks lood nad kuski matusel.
  • "Pihtimuskilde"


Sääl äkki – välk ja pasunate kaja...
Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
"Ta sureb! Vett.." Siis arst ja kanged rohud...
Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!
  • "Haige"


1
Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
maoli ma ei rooma!
Udus talihommik
virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
lumipall mu põske.
Noor ja kiljuv kari
rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
veerima mu värsse.
2
Üks hambutu vanapiiga
mind unes tallas ja rõhus.
Kas olen ehk suitsetand liiga,
või on mul ussid kõhus?
On's tükike jahukäkki,
mis magada mind ei lase?
Või äkki
ma salmikuist jälle rase?
  • "Lauliku hommik"


Võib-olla, peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
...
Ei riiva mind kõduingel
ka sügava liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.
  • "Magaja"


Kes nüüd veel jätkama jäi päevareisi,
peab kaua käima, kohtamata teisi.
Ja kes kord öösse otsima jäi venda,
see kergelt kaotab käest veel iseenda.
Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
siis nende mälestust ei leina keegi.
  • "Öö"


Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tahmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt?
Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.
  • "Õhtulaul"


Rooste sööb väljale unustet sahka.
Keldreist õuele valguvad rotid.
Tänavail õgivad üksteist nahka
tuldsülitavad robotid.
Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.
Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.
Purjus prohvet ent rabamas polkat
punasel pulbritünnil,
et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad
uute maailmade sünnil.
  • "Surmatants"


Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
Vea silmile kaabu
ja taandu eksiili.
Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
on jätnud meid häppi
ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.
Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
on pehk vaid ja kõdu
tõest irdunud ajus.
Me läksime välja, et võita maailma,
kuid enesest ilma
me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.
Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
Ta külluses määndus
me olemisalus.
Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
et leida taas ennast
ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.
  • "Eleegia"


Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.
Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.
Üksik uib täis ruskeid vilju –
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aeda astus.
  • "Sügiselaul"


1
Imeväärne veel tuikab sus aimus:
puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.
Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
elu müsteerium labastund farsiks.
Keegi miskit enam ei usu,
komistab Hoor üle templi rusu.
Isand on läinud. Koitub ta mööbel.
Unustet aujärje vallutand pööbel.
Kogu võim on sääl praalival puupääl.
Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.
...
4
Võõrjumalate võõbatud perega
jäi päästmata kodunev Room.
Kulla ja verega
tuhatpäine uimastati Loom.
Siis tuli Naatsaretist katk
ja levis üle riigi...
Barbaaride pime matk
pühkis Antiigi.
5
Võib-olla, pilvede taga kuski
säramas ühisaadete vapid.
Markus Aureliuski
laskis risti puua kõik papid.
Keiser ja kristlane
uut Euroopat kord asusid looma.
Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
iial vastset ei raja Rooma.
...
8
"Vaevata milleks ajusid,
kui maailma juhivad "olud"?" –
Oma "kutsumust" nõnda tajusid
rahva poolt kroonit kolud.
...
9
Kas minna gangsteriks või vapsiks
või seada kaela ümber nöör?
On ammu vahetatud napsiks
mu saapad, kuub ja padjapöör.
Mus hingeõilsusega tülli
on sööstnud nälg ja maokatarr.
Kes luua nüüd veel võib idülli,
naiivne pühak on või narr.
10
Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu-kõppu.
Unerohtu vist keegi sääl jagab,
mis leevendab iga krambi,
sest kogu poeetkond magab
ümber kustunud lambi.
...
12
...
Trotsides katastroofi
tormipuskarit rüüpab laev.
Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev.
  • "Dies irae"


2
Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid
naine, kiiktool ja hõbelusikad!
Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde
mind sooviksid surnukuuri.
Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated ma maha müüks
ja kogu maailma mõrvad
võtaksin oma süüks.
...
5
Me taevaid enam ei vaja,
me jumalaid enam ei tunne.
Bardide kandlekaja
meid vaibutab unne.
Kandes risti eikellegi kasuks,
viimne veri me soonist nõrgus.
Kõigi me piinade tasuks
on paigake põrgus.
Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita – ning elada siiski.

...

7
Nii vähe me kokku kraapind
kesk igitõdede hukku.
Me jalge alt libisend maapind
ja taevaski löödud lukku.

...

Kes leida taas tahab Loojat,
peab unustama palju, palju...
Sest hullus, mis lõhkus me soojad
sulgpesad, tõe vastse on kalju.

...

9
Mõistuse iginõue:
luua korda meeltega märgatus.
Mu kirg lõi sinna kui kõue-
kärgatus.
Maise mu pagasi
hele pilbastas välk.
Tagasi
on isegi vaadata jälk.

...

11
Tuult jalge alla, taevatuult,
ja mõtetele kotkatiibu!
Maa poripritsmed pühi suult
ja julgelt päikse külge liibu!
Läind luhta maine teotsusosk
ning Messias –
ei see veel ilmu. Too taevast alla tulikosk,
mis eostaks jahtuvaid maailmu!
  • "Jumalate hämaras"


1
Su koputusi kuulsin hingeuksel
ja sööstsin avama. Oo mõrsjanõrkust!
Kuid orjata Sind igal veretuksel –
ei iialgi!
Mul küllalt jätkus kõrkust
Su pilgu särapaistel sigatseda,
Su templiharjalt puruks kukkuda,
Su järel hullupööra igatseda
ja siiski hukkuda...
  • "Luziferi laulud"


Mis võikalt kriiskav lauluviis
lõi kilama mu kõrvas?
Mu meeles muistne ohvrihiis,
kus veli velle mõrvas.
Miks õitses ühe ohvriand
ja suitsu sompus teine?
Eks olnud Kainil valmis pand
niisama magus eine?
Kui kajas üle maa ja vee:
"Õnn pole kink, vaid õigus,"
siis leidis kuri meisse tee
ka igas leivalõigus.
  • "Aabel ja Kain"
1
Suur prohvet, kunas küll viid
Jehoova hingusest kant,
meid eemale orjapiitsa
ja orjaroogade mant?
On kibedad kupjahoobid,
veel kibedam kupjakiit
ja paksu poriga loobit
on iga me uksepiit.
Las hälin jääb argade hooleks,
meid aga kõrbe vii.
Ja kui me ka nälga kooleks –
pääasi on olla prii.
Egiptuse leib ja humal –
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.
Ta Siinai harjale laskus,
mis tuliallikais keeb,
ja tema seaduste raskus
meid vabaks ja võimsaks teeb.
  • "Orjade koor"


Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.
Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?
Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.
Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.
  • "Hommik"

Välislingid muuda

 
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste:
 
Vikipeedias leidub artikkel
Commonsi pildid, videod, helifailid: