Pulm on abiellu astumist tähistav pidustus.

Tundmatu hispaania kunstnik, "Kaana pulm" (u 1495/1497)
Clara Peeters, "Pulmade allegooria (vaikelu maiustuste, rosmariini, juveelide ja veiniga)" (1607)
Helene Ranna, "Kaasitajad pruudi ümber" (ristpistes seinavaip, valminud u 1915-1920)

Proosa

muuda
  • Kogu oma neiupõlve aja kudus tüdruk sukki ja säärepaelu, valmistas vöösid ja pussakaid, tikkis särke ja kirjas kindaid, ning sugulased aitasid heldel käel kaasa. Ja kõik see aastate töö vili, kirstudes ja vakkades varjul peetud varandus raisati ühel ainsal päeval ära: pulmas. Iga ainuke pulmavõõras pidi kingituse saama, ükski ei tohtinud tühjal käel pidumajast lahkuda. Sel ühel päeval pidi igaühele ulatama, sel päeval oldi rikkad! Hõissa, pulmad!
    • Helmi Neggo, "Pulmakann". Postimees, 9. september 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 144



  • Aga preili Sokk käis ringi ja muutus järjest rõõmsamaks, mida enam ta pulmadele mõtles.
"Sina, Väikevend, hakkad peiupoisiks," lubas ta ja patsutas Väikevenda põsele. "Ma õmblen sulle musta sametülikonna, kujuta ette, kui armas sa siis oled!"
Väikevennal käis judin üle selja. Must sametülikond - selle peale naeravad Krister ja Gunilla ennast surnuks!
Kuid Karlsson ei naernud, tema sai vihaseks.
"Mina siis ei mängi, kui mina ka peiupoiss ei saa olla," teatas ta. "Ma tahan ka musta sametülikonda ja armas olla, muidu mina lihtsalt ei mängi!"
Nüüd oli naerujärg preili Soku käes.
"Jaa, sellest tuleksid küll vahvad pulmad, kui me sinu kirikusse sisse laseksime."
"Seda arvan mina ka," nõustus Karlsson õhinal. "Ma seisaksin oma mustas sametülikonnas sinu selja tagaja liigutaksin kogu aeg kõrvu ja laseksin vahetevahel aupauku, sest pulmade ajal peab saluuti tegema!"
Onu Julius oli kole õnnelik ja tahtis, et kõik oleksid rõõmsad, ta ütles, et Karlsson tohib muidugi ka tulla. Aga sellepeale teatas preili Sokk, et kui ta Karlssoni endale peiupoisiks saab, jätab ta parem abiellumise hoopis katki.


Luule

muuda

Mul olid kastanpruunid
juuksed ja sale piht, ma meeldisin
paljudele, ent kõige rohkem siiski Udu
peremehele, kes tuli suvistepüha õhtul minu juurde
aita; sink lõhnas ja
aida all krõbistasid hiired. Perenaine
oli raskesti haige, ja kui ta mihklipäeval
ära suri, tegime usupuhastuse päeval
pulmad; oodata enam ei võinud, ma olin
peremehest käima peal. Matka boska,
kui ilusa lapse ma ilmale tõin!

  • Mats Traat, "Jadwiga Purre". "Harala elulood" (1976)

Vanasõnad

muuda
  • Ega meest pulma kutsuta, kukkur kutsutakse.
  • Ega puust pulma tehta ega au aiateibast.
  • Hullu last ei paluta pulma.
  • Kes vaeslast varrule kutsub ehk puujalga pulma.
  • Mees pulmas, hobu põrgus
  • Ära tantsi enne kui veel pulmas pole!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929


Kirjandus

muuda