ProosaRedigeeri

  • Kuid Karlsson ei naernud, tema sai vihaseks.
"Mina siis ei mängi, kui mina ka peiupoiss ei saa olla," teatas ta. "Ma tahan ka musta sametülikonda ja armas olla, muidu mina lihtsalt ei mängi!"
Nüüd oli naerujärg preili Soku käes.
"Jaa, sellest tuleksid küll vahvad pulmad, kui me sinu kirikusse sisse laseksime."
"Seda arvan mina ka," nõustus Karlsson õhinal. "Ma seisaksin oma mustas sametülikonnas sinu selja taga ja liigutaksin kogu aeg kõrvu ja laseksin vahetevahel aupauku, sest pulmade ajal peab saluuti tegema!" (lk 428)