Heeringas

Atlandi heeringas ehk harilik heeringas (Clupea harengus) on heeringlaste sugukonda heeringa perekonda kuuluv kalaliik. Läänemeres elav räim (Clupea harengus membras), keda eriti soolatud kujul nimetatakse ka silguks, on atlandi heeringa alamliik.

Auguste Charpentier, "Pariisi piiramise ajal serveeritud heeringad" (1870)

Albert Anker, "Vaikelu heeringatega" (1899)

Magnus Enckell, "Heeringad" (1904)

Suzanne Valadon, "Natüürmort heeringaga" (1936)

Lucie van Dam van Isselt, "Vaikelu heeringa ja kääridega" (1946)

Tjaarke Maas, "Hollandi heeringas potiga" (2002)

Proosa

• Daanlane, kellel süüa on, sööb wähemast wiis korda päewas, ja mida ta sööb, sellest on neli wiiendikku suhkurdatud. Magusad on ta leemed ja magusad ta pudrud, magus ta liha, magus ta kala, magus ta salat — kõik magus isegi hapu kurgini ja hapendatud heeringani!
  • Eduard Vilde, "Lunastus", 6. peatükk

• Silkude naelutamine eeskoja välimise ukse külge köstri sünnipäevaks. Kuuvalgel õhtul särasid silgud nagu taevatähed, ja Toots ütles, need olla ilutuled.
  • Oskar Luts, "Kevade", 2006, lk 190

• [Toots:] "Aga seda ma sulle ütlen, Tõnisson: niipea kui ma näen, et ruun hakkab ära väsima, siis ma su silgud võtan ja tee peale pillun. Siis võid sa sealt mõne aja pärast mööda sõita ja heeringid korjata, sest see, kes külvab tuult, lõikab tormi ja kes külvab silke, lõikab heeringid."
  • Oskar Luts, "Suvi", 1987, lk 172

• [Polkovnik Schröder:] "Ei ole tänapäeval meie vahel enam õiget seltsimehelikkust. Mul on meeles, kuidas ennemalt ikka iga ohvitser kasiinos omalt poolt elu lõbusamaks püüdis teha. Ma mäletan, et üks ohvitser, keegi ülemleitnant Dankl, kiskus enese alasti, viskas põrandale kõhuli, pistis endale heeringasaba tagumikku ja etendas meile näkineidu."
  • Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975, lk 321

• Nõnda siis oligi kõik korraldatud Slopaševi maitse kohaselt. Peaasi, et ei tuleks puudu joogist, eriti valgest, sest kõik muu oli Slopaševi arvates solk. Peale selle "sakuska": heering sibulaga, hapu kurk, juust, vorst, sink, sinep, võid ja leiba, kuum teemasin.
  • Anton Hansen Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, XXVI ptk

• Ühel päeval, kui meest kodus polnud, tuli üks ta mulle veel tundmatuid sõpru meile külla. Me vestlesime igasugustest asjadest, ka poliitikast. Külaline elavnes, kiitis Vene valitsust ja ütles viimaks: "Poliitiliste vangide juures kasutame oivalist meetodit, mis mõjub igast piinamisest tõhusamalt. Nad saavad nädal aega süüa vaid heeringat ja mitte ühtki tilka vett." Ta muheles.

"Uskuge mind, armuline proua, nädal sellise dieedi peal, ja peaaegu kõik tunnistavad oma patud üles."

Mees oli äärmiselt imestunud, kui ma sõnatult helistasin teenri kohale ja ütlesin: "Rakendage paruni hobused kohe ette. Ja kui ta peaks veel tulema, siis ei võeta teda vastu."

Ta ei tulnud enam.

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 90

• Heeringad olid kaetud paksu hapukoorevaibaga ja veel üle riputatud munahakendiga, mis moodustas kollaseid ning valgeid põikvööte. Ainult ninaots paistis neil heeringail selle vaiba alt välja, roheline lehekimbukene suus. Nad lamasid seal pehmelt oma kallismantlite all otsekui kuningad. Olid ka kuningaheeringad.
• Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 60

• "Kalle Blomkvist," mõtles ta, "sa oled üks töllamokk. Tõeline väike töllamokk, see sa oled! Sa oled sama palju meisterdetektiiv, kui mu vanad saapad! Siin võivad toimuda kõige jubedamad kuriteod, sina aga seisad rahulikult leti taga ja pakid sisse heeringaid. Jätka ometi seda tegevust, jätka iga hinna eest, siis on sinust vähemalt mingisugust kasu!"
  • Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", 8. peatükk, tlk Vladimir Beekman

• Tol ajal anti lastele talvel kalamaksaõli. Meile andis ema seda igal õhtul lusikatäie. Musta leiba lubati peale hammustada või anti koguni lonks musta kohvi, aga ega see ei võtnud ära seda hirmsalt kalamaksaõli järelmaitset. Võib-olla sellepärast ma ei suudagi palju kala süüa, eriti just heeringat, kelle soolase kuue alt see õlimaitse läbi kummitab, olgugi ta hoolega peidetud sibula ja hapukoore segu sisse.
  • Mari Saat, "Matused ja laulupeod", 2015, lk 24

• Taeva öine valgus näitab lauda toa nurgas akna all. Kord kattis seda tikitud laudlina, kord vakstu, kord ajalehed... Vahel sõtkuti seal piparkoogitainast, kord puhastati seal pohli, kord rapiti heeringaid, kord loeti piiblit, kord kirjutati seal arveid, kord avaldati seal ilukirjas armastust, kord löödi laua ümber laulu, kord võeti napsu, nuteti, kord rebiti seal midagi katki ja parandati ära...
  • Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, LR 2011, nr 13-14, lk 20

• Läks viis aastat mööda, Ivar filmis Vesaga Beirutis Hezbollah kvartaleid, mille juudiarmee oli maatasa pommitanud.

Ja Vesa jäi haigeks.

Samuti jube kõrge palavik, õudselt paha olla.

Proovime viinasokke, pakkus Ivar. Prooviti ja järgmisel päeval oli Vesa naksti terve ja lõppes ära see jutt, et Eestis on operaator, kes viinaga sokke kastab.

Ivar oli Siiri käest kuulnud, et kui kurk on haige, panevad vanad Hiiu naised heeringa ümber kaela.

Ivar soovitas Vesale, et tahad, paneme sulle heeringa ka kaela ümber. Vesa hakkas kätega vehkima ja läks ruttu teise tuppa.

• Madis Jürgen, "Rindeoperaator Ivar Heinmaa", 2014, lk 192

• Rahvalauludes on heeringas luksuskaup, mida tuuakse kaugelt Viiburist. Kirjanduse kaudu saab jälgida, kuidas heeringast kui prestiižtoidust saab vaeste inimeste leivakõrvane. Näiteks Tammsaare romaanis "Ma armastasin sakslast" läheb eesti korporant kodu poole, soolveest tilkuv heeringas ajalehepaberi sees, ja häbeneb silmad peast, seevastu kui Eduard Bornhöhe jutustuses "Kollid" oli heeringas veel pidulauatoit. Väikeste ja esmapilgul imelike detailide jälgi ajades saab teada palju andmeid, mida ainult toitumisajaloo- või rahvaluule­uurijana ei pruugi leida.
  • Kadri Tüür, intervjuu: Pille-Riin Larm, Taimest heeringani. Sirp, 15. september 2017

Luule

Too mulle rätik räime karva,
Peale see kirjuva käikse,
Valge kaelale varjuksa

• Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kalevipoeg", 1. laul

Siin ostavad ja teevad müügilepinguid
kõik marodöörid üle Tartu linna,
siin määravad nad kindlaks hinna,
sest rahvas vajab riiet, suhkrut, jahu, puid,
veel mädand heeringaid ja kaupu muid.

• August Alle, "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 36-44

Vanasõnad

• Sool ja sabata silk on vaeslapse võileib.

Kirjandus

• Tiina Lebane, "Rahvuskala räim ja tema rammus sugulane heeringas" Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2009
• Tord Melander, "Heeringas ja räim", rootsi keelest tõlkinud Heidi Saar. Tallinn: Kunst, 2009
• Olga Dimitrijevna Seljuk, "Väike ivassi heeringas: ülevaade". Eesti NSV Ministrite Nõukogu Kalamajanduse Valitsuse Varustus- ja Turustuskontor. Tallinn: Eesti NSV Ministrite Nõukogu Kalamajanduse Valitsus, 1984

Vaata ka

• "Eesel, heeringas ja nõialuud", režissöör Elbert Tuganov, Tallinnfilm, 1969