Mari Saat

Mari Saat (kodanikunimi alates 14. märtsist 1975 Mari Meel; sündinud 27. septembril 1947 Tallinnas) on eesti majandusteadlane, õppejõud ja kirjanik.

• Lugesin mõnd raamatut ja leidsin, et minu meelest on see igav ja halb, tundsin, et mul pole õigust nii ütelda, kui ei ole proovinud, kas suudan ise paremini. Tahtsin teada, kas suudan. Alguses ei tahetud mind avaldada, ma ei saanud aru, kuidas võtab lugeja vastu seda, mida öelda tahan. Püüdsin kirjutada liiga lakooniliselt... Mida edasi, seda rohkem ma vaatan, et see on igavene protsess ja ma ei suudagi kunagi kirjutama õppida.
• Kirjanik imeb teist inimest kuidagi niimoodi enda sisse, et selleks ei pea nad üksteist aastakümneid tundma. Kui sa elad kellegagi kõrvuti koos ja tahad hakata teda kirja panema, avastad järsku, et sa ei tea temast mitte midagi.
  • Mari Saat: tegelaste saatus kujuneb minu sees. Eesti Päevaleht, 4. aprill 2009

Mari Saat (2011)

"Matused ja laulupeod"

Mari Saat, "Matused ja laulupeod", Petrone Print, 2015.

• Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Mõni asi jääb valusalt meelde, mõni nagu kaoks, ükskõik kumba pidi: ega sa palju olnule ei mõtle, sest see pole tähtis - tähtis on, mis tuleb. (lk 9)
• Tol ajal anti lastele talvel kalamaksaõli. Meile andis ema seda igal õhtul lusikatäie. Musta leiba lubati peale hammustada või anti koguni lonks musta kohvi, aga ega see ei võtnud ära seda hirmsalt kalamaksaõli järelmaitset. Võib-olla sellepärast ma ei suudagi palju kala süüa, eriti just heeringat, kelle soolase kuue alt see õlimaitse läbi kummitab, olgugi ta hoolega peidetud sibula ja hapukoore segu sisse. Onu Magnus rääkis, et Magadanis olla nii hull külm ja niiske kliima, et seal küll kalamaksaõlita talve vastu ei pea - tema pidavat jooma seda tassitäie päevas. See tegi minu silmis Maxist kõige vaprama mehe, keda ma kunagi olin näinud. (lk 24)
• Aastatega läks rongide rappumine Venemaa raudteedel ikka tugevamaks, ja kui viimast korda Moskvas käisin, see oli 1984. aasta detsembris, siis rappusid ja visklesid vagunid juba nii tugevasti, et magada enam õieti ei saanudki - hakkasid just tukkuma jääma, kui tuli jälle mõni kaootiline tõuge, mis ähvardas muretu magaja narilt alla visata. (lk 28)
• Mul endal kujunes selline arusaam, et ei maksa hoolida sellest, mida inimese kohta räägitakse, kui kellelegi osutatakse näpuga ja sosistatakse, et see on nuhk - ta võib ju olla, aga niisamuti ka teine tema kõrval, kellele keegi veel osutada ei oska. /---/ Aga tuli vaadata, hinnata, intuitsiooniga tunda, millist aruannet inimene sinu vastas pagaritele võiks kirjutada. (lk 38)
• "Kannatuse aastas" oli pilte, mida ma vaatasin mõnikord kaua. Eriti pikalt vaatasin pilti vanaisast ja tema kahest pojapojast. Mis seal lugeda - ma ju teadsin, mis juhtus, rohkemgi veel, kui seal raamatus kirjas; teadsin, et nad viidi Siberisse ja Matti jäi ellu, tuli tagasi ja kasvas suureks, aga see pisike, Henn, suri nälga. Tema oli nagu see poisike-prints "Kolmevalitsusest", kes pidi surema lihtsalt sellepärast, et ta vanaisa oli riigivanem. (lk 65)
• Mille nimel vene keelega nähti viiskümmend aastat kurja vaeva, toodi sisse rongitäied venelasi, Kreml kulutas hulga jõudu ja vahendeid, on inglise keel hakkama saanud ilma mingite väliste pingutusteta ja vaevalt kahekümne aastaga: eesti teaduskeelt enam pole - vähemalt Mereste järgi -, sest eesti keeles teadusartikleid enam avaldada ei saa. (lk 75)
• Väike rahvas peab enda säilitamiseks saama vahel kobarasse koguneda, nagu mesilaspere talvel külmaga oma tarus seda teeb, peab saama tajuda seda tunnet, et on kuidagiviisi ühendatud, et ümber on teised omasugused, tundma sidet... Seda tunnet said eestlased matuste ja öölaulupidude kaudu. (lk 77)
• Kui Eesti jälle vabaks sai, mõtlesin mina, et Kawe keldrisse tuleb muuseum, et sinna pannakse vähemalt mälestustahvlid neile inimestele, kes seal hukati, et seda kohta kunagi ei unustata - see tundus nii loomulik; niisamuti et kunagi ei unustata, mis toimus Pagari tänaval. Kawe keldrimajas aga hakati müüma Peetri pitsat ja sinna, kus pagarid oma ohvreid üle kuulasid, ehitati luksuskorterid. (lk 82-83)
• Ühel varahommikul oli proua Vassar, Sirje ja Marja ema, läinud Pärli kohvikusse, tellinud kohvi ja küll see oli olnud maitsev! Parem veel kui kodus tehtud. Ta oli ettekandjale kiitnud: Küll teil on täna hea kohv! Ettekandja oli rõõmust särades teatanud: Aga see on ka esimese tõmbe oma! (lk 105)
• Kui me olime viimasel kursusel, andis meile ühte ainet - vist oli see "Ettevõtte planeerimine" - mees otse tootmisest. Kui ma õigesti mäletan, oli ta Norma plaaniosakonna juhataja. Ta püüdis meile rääkida, kuidas asjad tegelikult käivad: kui nii teete, lähete vangi, kui ei tee, kukub ettevõte kokku - kaks võimalust, kolmandat pole; nii et tuleb teha seda - ja selle eest saate nii palju (muidugi aastaid) ja tolle eest nii palju... (lk 106)
• Ema ütles, et kui ta oleks olnud mees ja oleks saanud õppida, oleks ta tahtnud olla arhitekt või ehitusinsener, aga mitte vähem ei huvitanud teda kleidid ja õmblemine. Kas ongi majade ehitamisel või inimestele riiete selgaehitamisel palju vahet? Majad on üldiselt-tavaliselt muidugi kandilisemad... (lk 116)
• Kui ma nüüd viimaks käisin pükstega ja poisipeaga, peeti mind sageli poisiks ja ma hakkasin - võib-olla mitte ainult pükste tõttu, vaid ka läheduse tõttu oma vennaga - lähemalt tunnetama poiste elu. Ja see ei meeldinud mulle ka, ei meeldinud mehekeha rohkem kui naisekeha ega meheelu rohkem kui naiseelu. Mõlemad tundusid kaugel täiusest. Ja mitte ainult kehad, vaid üldse kogu füüsiline maailm: oli tunne, nagu oleksin sattunud elama kuhugi täiesti absurdsesse, valesse kohta... (lk 117)
• Mina sain oma kandidaaditöö kaitstud, kui olin veel komnoor, ja parteisse ei tahtnud ma mingil juhul astuda. Olin siis juba ka kirjanike liidus ja sõbrad andsid mulle nõu; kui sind töö juures tahetakse parteisse ajada, siis ütle, et astud kirjanike liidus, aga kui siin, siis ütle, et astud tööl - nii jäetakse rahule. Mind aga ei püütudki parteisse ajada, sest siis tulid juba kvoodid; ühtäkki avastati ülalpool, et liiga palju on parteisse astunud intelligente ja liiga vähe on seal töölisi. Nii et seitsmekümnendate keskelt püüti parteis hakata täitma tööliste kvooti. (lk 132)
• ... iga inimene, eestlane ehk rohkem, hiinlane, venelane või itaallane ehk vähem, tahaks vahel olla omaette - see on sama tarve mis magamine või haigutamine... Ja samal ajal on tarve kõndida vabalt, tunda rõõmu sellest, kui pikal matkal mööda maanteed, mida ääristavad karmid hoiatused: Eravaldus, seisab äkki silt Riigimets - see oleks nagu vabanemine vangist... (lk 138)
• Minu isa ei uskunud Jumalasse - vähemalt ema jutu järgi. Kui nad abiellusid, oli ema tahtnud ka laulatust,see oli tollal enesestmõistetav. Aga isa ütles: Kuidas me läheme kirikusse laulatama, kui sa tead, et mina ei usu - siis ma ju ei austaks sinu Jumalat? See oleks Jumala pilkamine! (lk 165)