Sõber on olevus, kes on sõbralik. Kaks või enam sõpra moodustavad sõpruse.

Carl Spitzweg, "Lapsepõlvesõbrad" (1855)
Johanne Mathilde Dietrichson, "Head sõbrad" (1877)
Hanna Hirsch-Pauli, "Sõbrad" (1900)

Proosa

muuda
  • Mis sõbrad koos meiega ja meie heaks teevad, on samuti läbielatu, sest see tugevdab ja edendab meie isiksust. Mis vaenlased meie vastu ette võtavad, seda ei ela me läbi, me vaid kogeme seda, lükkame selle tagasi ja kaitseme end selle vastu nagu külma, tormi, vihma, rahe või muu välise kurjuse vastu, mis ei tule ootamatult.


  • Mõistlikul inimesel on vähe sõpru, kuid tobul ei saa neid üldse olla. Viimasel aga on ometi õnn ennast osavamalt nende puudumises petta. (lk 48)
  • Tõtt rääkida on märksa raskem oma sõprade kui oma vaenlaste kohta; ja ehk on selleks, et sõbra viga otsekoheselt laita, tarvis rohkem puhast julgust, kui selleks, et astuda vastu vaenlase mõõgale. (lk 63)


  • "Tréville, öelge talle [de la Trémouille'le], et kui tema tahab olla teie sõber, siis mina tahan olla tema sõber. Kuid ta on jätnud minu hooletusse. Juba kolm aastat pole ma teda näinud ja näha saan ma teda ainult siis, kui lasen teda kutsuda. Öelge talle kõike seda minu poolt, sest need on asjad, mida üks kuningas ei saa ise ütelda."


  • Tõeline sõber aitab meie õnnele rohkem kaasa kui tuhat vaenlast meie ebaõnnele. (lk 19)
  • Taaskohtumisel pärast lahusolekut küsivad tuttavad, mis meiega on vahepeal juhtunud, sõbrad aga küsivad, mis on toimunud meie hinges. (lk 22)
  • Siiraid sõpru leidub vähe — ka nõudmine on kasin. (lk 37)
  • Kõige ilusam sõprussuhe on selline, kus mõlemad peavad endale suureks auks olla teise sõber. (lk 53)


  • Üks sõbra peamisi funktsioone ongi kanda (leebemas ja sümboolsemas vormis) karistusi, millega me meelsasti nuhtleksime oma vaenlasi, kuid ei suuda!


  • Vaevalt küll sõbrad kunagi ise teavad, mida nad teineteisele on andnud. Seepärast tunneb kumbki end aina teisele võlgu olevat.
    • Jarno Pennanen, 1945, tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971, lk 46


  • Siiski tundis ta end üksildasena. Hoopis teistmoodi kui Pariisis — seal oli ta olnud üksi, aga mitte üksildane. Ta oli arvanud, et leiab palju uusi lustakaid sõpru, kelle seltsis alustada uut elu uute seisukohtade, normide ja harjumustega, mis on kõigist senistest palju paremad ja õilsamad. Nüüd tõdes Tom, et seda ei juhtu iial. Ta peab alati inimestest eemale hoidma. Võib-olla suudab ta omaks võtta uued normid ja harjumused, aga sõpru ta ei leia, kui ei sõida just Istanbuli või Tseilonile. Aga mis sõpru sealt leiaks? Tom oli üksildane ja mängis üksildast mängu. Sõbrad on teadagi ohtlikumad kui vaenlased. Kui ta jääbki ihuüksi, siis seda parem: pole vähemalt vahelejäämist karta. See oli üksilduse helge külg, ning sellele mõeldes läks Tomi meel rõõmsamaks.


  • Armastus —— see on proovilepanek, pidev torkimine imepisikese terava nõelaga, lakkamatu mäng silmanärvidel, mida kraabivad nähtamatud küüned. Te süüdistate oma armastatu sõpru ja väidate, et nad ihkavad tema surma, sellal kui teie olete tema ainus sõber. Ja ometi olete tegelikult ainuke inimene, kes tõesti ta surma ihkab; teised tahavad temalt vaid raha laenata. (lk 21)


  • Kui sul on õde või sõber, siis tundub, nagu istuksid öösel valgustatud majas.


  • "Sa ainult vaata teda."
Ja nad vaatasidki. Kõik neljakesi vaatasid Serenat, kes ikka veel õnnelikult Nate'iga lobises. Chuck nägi tüdrukut, kellega ta oli tahtnud magada sellest ajast saadik, kui tal tuli tahtmine tüdrukutega magada - vahest esimesest klassist peale? Kati nägi tüdrukut, keda ta oli järele aimanud alates ajast, kui ta hakkas endale ise riideid ostma - kolmandast klassist? Isabel nägi tüdrukut, kes sai endale päris sulgedest tiibadega ingli rolli kiriku jõulunäidendis, samal ajal kui tema pidi olema alamat sorti karjane ja kandma jämedast kotiriidest kaltse. Jälle kolmas klass. Nii Kati kui ka Isabel nägid tüdrukut, kes paratamatult varastab nendelt Blairi ja jätab nad omavahele, mis oli nii igav, et nad ei tahtnud sellest mõeldagi. Ja Blair nägi Serenat, oma parimat sõpra, tüdrukut, keda ta alati armastab ja vihkab. Tüdrukut, kelle mõõtu ta kunagi välja ei anna ja keda ta nii innukalt oli proovinud asendada. Tüdrukut, kelle kõik võiksid ära unustada.



  • "Mida sa siin õieti teed?" küsib poiss.
"Ootan sõpru."
"Sõpru? Need on need nelinurksed pildid Facebookis või?"
Ma noogutan. "Neid ma ootan."
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018, lk 50



  • Nii võttiski Ukraina emantsipeerumine aega. Esimene hoiatuslask tehti küll juba 2004. aasta oranži revolutsiooniga, mil inimesed keeldusid ilmse valimispettusega leppimast. Kui aga samad petturid kümnend hiljem riigi Euroopa kursilt ära tahtsid keerata, tõusis rahvas üles. Aastad alates 2014 on Ukrainas kõigist raskustest ja kehvast lähtepositsioonist hoolimata olnud demokraatia, õigusriigi ja Euroopa lõimumise juurdumise aeg. Eemale vanast, eemale Idast, ja läände!
Euroopa Liit ei osanud sellele, meie aja suurimale geopoliitilisele nihkele me kontinendil, adekvaatselt vastata. Sõltuvalt oma majandusintegratsiooni-juurtest ja legalistlikust olemusest on EL seni vast kõige abitum just siis, kui üks riik tuleb ja ütleb: me tahame teie sõbrad olla! Brüssel ei vasta: tore, meil ongi liitlasi vaja, vaid küsib: aga mis on meie sõpruse õiguslik alus? Geopoliitilisest mõtlemisest oleme veel kaugel.

Luule

muuda

Sõpradega kaugetega koos
istund olime me jutuhoos.

Oli veidi naernudki me suu -
seda polnud ammu juhtund ju.

Saatma läksime nüüd sõpru neid
mööda vaikseid sügisöisi teid.

  • Marie Under, "Öine teekond", rmt: "Uneretk", 1968, lk 11


Mul ei olnud palju sõpru, liivakuhjast sõber sai;
keset imekitsast aeda silmaring mul küllalt lai.

  • Ilmi Kolla, "Mudilasena", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 19


  Ma olen noor.
Mul mängulust on veres,
suu isub laulu,
jalad tantsimist.
  Uut sõpra kohtan
igas esmateres,
uut tere loodan
igast hüvastist.

  • Muia Veetamm, "*Ma olen noor", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 5


Reet on mu sõber,
Teet on mu sõber.
Ja Pille ja Priit
ja Ville ja Tiit.

Kuid ühte ei jõudnud ma lugeda,
see üks, kelle kaissu võin pugeda,
kes mulle salli ja labakud koob,
kes mulle väikese õekese toob.
See on mu emme,
               mu kallis ja hea,
teda ma sõpradest parimaks pean.

  • Erika Esop, "Sõber", "Kümme keerusaia", 1982, lk 15


Sel aastal sõpru täis kõik sood ja rabad,
neist kihab mets ja mustab mererand.
Kui viskad kivi, ikka mõnda tabad,
sest kõiki sa ei ole avastand.

  • Joel Sang, "Laul sõpradest" kogus "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele", 1991


Ma vaatan päält juba aastaid
kuidas mu sõpru üksteise järel
murdubki nõnda üksteise järel
liiva kivvi ja mulda
vaikivad mahajääjad ja
lõikehein kohiseb päitsis ning kõrvus
aga kelli ei lööda

  • ATS, "*Ma vaatan päält juba aastaid...", rmt: "Mina ja Käthe Kollwitz", Tallinn: Kadikas, 2000, lk 33


Siiski on sel puul sõpru -
tema artriidist moondunud juurtel
lebab niru kassipoeg.
Ka meie, kui sulgeme silmad,
tuleme kunagi külla.

  • Liepa Rūce, "* Märkamatult...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 194

Draama

muuda
  • [Alceste:] See au on liiga suur! kes sõprust teeb nii ruttu?
    Sellel mõistel ju kaoks auväärne oreool,
    kui käiku kergel käel ta lastaks igal pool.
    Enne mehel mees sõbra nime ei kingi
    kui siis, kui selge on, mis liidab nende hingi.
    • Molière, "Misantroop", esimese vaatuse teine stseen


Vanasõnad

muuda
  • Annaks sõbralle kooki, aga enesel ei ole leibagi.
  • Head sõbrad häda-ajal nagu suled tuule käes.
  • Heida sõbraks, aga mitte korraga!
  • Häid sõpru hädä-ajal läheb sada loe peale.
  • Kel raha, sel sõpru.
  • Kelm tüssab kõiki, olgu sõber või naaber.
  • Laenaja sõber, tagasinõudja vaenlane.
  • Libe keel teeb palju sõpru ja paha sõna murrab võõra väe.
  • Parem avalik vaenlane kui sala sõber.
  • Parem hea sõber kui halb peremees.
  • Parem tark vaenlane kui loll sõber.
  • Parem üheksa sõbra kui üks vaenlane.
  • Parem üks vana sõber kui kaks uut.
  • Rikkal on enem sõpru kui kehval.
  • Suu ees sula sõber, selja taga kõrilõikaja.
  • Sõber aitab sõpra, Jumal kõiki.
  • Sõber koorib sõbra (naabri) püksid.
  • Sõber, kui laenad, vaenlane kui kätte küsid.
  • Sõber muretseb sõbra eest, Jumal kõikide eest.
  • Sõber sülitab sõbra tasku.
  • Sõber sõbraks, (aga) kaup kaubaks.
  • Sõber vesi niisama kui vaenlase mesi.
  • Sõpra tuntakse häda-ajal.
  • Sõbrale laenad, vaenlaselt nõuad.
  • Sööda kui sõpra, karda kui vaenlast.
  • Tahad sõbrast lahti saada, laena talle raha.
  • Tule meile, too mulle: ma tulen teile, anna mulle, siis oleme ikka sõbramehed!
  • Usu suu sõbrale, aga ära usu südant!
  • Vana sõber nagu kuld, mis ei roosteta.
  • Vana tee, vana sõber.
  • Õige sõber kaalub enam kui kuld.
  • Öö ei ole kellegi sõber.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929