Matilde Malenchini, "Noor daam sinises punase india salliga" (1813)
Adèle Romany, "Aglaé-Constance Boudard'i portree punases kleidis" (1815)
Sophie Frémiet-Rude, "Daami portree india salliga" (1818)
Johann Hamza (1850-1927), "Uusi salle valimas", s.d.


Proosa

muuda
  • Vaatasin Augusti poole, kes seisis oma laua juures, juuli kalendrileht käes. Ta kandis valget kleiti, laimiroheline sall vööle seotud, täpselt nagu sel päeval, kui ma välja ilmusin. Sall rippus seal ilma mingi otstarbeta, lihtsalt et veidi edevam oleks. Ta ümises nende laulu: Tahaksin oma kalmule meeküllast mesipuud. Mõtlesin, missugune hea, tore ema tal olema pidi.


  • Annan Rosiele müksu. "Ta sai aru, et me ei ole prantslased."
Ta ahmib seda taibates õhku. "Kuidas nii? Me ju ei kanna vikerkaarevärvilisi pükse nagu Lulu!"
"Ehk on asi meie hoiakus?" Täielik vastand uhkele ja sirgele rühile, mille hoidmise näivad prantslannad omandavat juba lapsena.
Rosie tõstab sõrme püsti. "Meil ei ole salli kaelas! See on Prantsuse moeetiketi reegel number üks. Alati tuleb kanda salli. Ja olenevalt nende materjalist kasutatakse sallide sidumiseks erinevaid viise."
  • Rebecca Raisin, "Aria ratastel raamatupood", tlk Piret Lemetti, 2022, lk 57-58

Luule

muuda

Äkki ilm läks sulale,
tuisk lõi valgeks linna.
Võtsin uued kindad käest:
milleks, milleks minna?

Heitsin nurka kübara,
mantli tuvihalli,
mähkisin end üleni
punasesse salli.


Tuiskavad umbe kord meiegi teed:
istume, mähitud seitsmesse salli,
soemüüri ääres, kaks eite, kaks halli,
rüüpame mõrudat raudrohuteed.


Kui pööras pead, siis ehted pudenesid,
kui võpatas, siis õlult langes sall.
Ja meie saime teada - tõsi tõsi -
et valged tiivad kasvavad seal all.

Kui kummardus, siis päikses läigatasid
mustmiljon sulge - vikerkaared reas.
Siis tõstis ehted, haaras salli ümber,
nii jälle tavaline teiste seas.

  • Mari Vallisoo, "Üle mere", rmt: "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 245


Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
ja kihinal purskas
šampanja!
    
Pillavkurb sügise viimane ball.
Kas me veel kunagi...
            Ei, ei või teada.
Autosse istudes nõksatas peaga,
sall tõusis lendu,
            purpurne sall.

  • Doris Kareva, "Kus ta nüüd on?" kogust "Salateadvus" (1983), lk 29



Veerin iseenda nime Nii harilik ja igapäine
Ei sobi kuidagi ta rahva päästmiseks
Kõik võidulipud tuules kord ju läbi kuluvad
ja auke täis on teadjamehe sall

  • Ene Mihkelson, "* Kuis paatos väsitab" kogust "Võimalus õunast loobuda" (1990)