Šampanja

Proosa

Sangviinik ja optimist elavad harjumuslikult oma õnnetuse läve päikeselisel poolel, depressiivsed ja melanhoolsed inimesed aga selle läve taga, pimeduses ja hirmus. Leidub inimesi, kes näivad olevat elu alustanud võlgu ostetud pudeli või kahe šampanjaga, teised aga näivad olevat sündinud valuläve läheduses, kus väikseimgi ärritaja tõukab nad oma saatuslikul moel teisele poole läve. Kas ei ole ilmne, et see, kes elab harjumuspäraselt ühel pool valuläve, võib vajada teistsugust religiooni kui see, kes elab tavakohaselt teisel pool?
- William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013, lk 146

Kõige aristokraatlikum šampanjapudeli juures on tema nõustumatus sellega, et talle kork uuesti peale võidaks panna. (lk 22)
Šampanja sureb klaasides nagu lainehari rannal. (lk 33)
Kõige kauem käib šampanjapudel ringi kinos, sest temast täidetakse külastajate klaase nii kaua, kui film jookseb. (lk 36)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

Mõrsjal oli tavatult suur sõrmus, peiupoisiks oli pangadirektor; väga hea peokorraldaja hoole all voolas parim šampanja nagu parim šampanja (mis tähendas, et mitte üle kolme pokaali ühelegi külalisele, kui just keegi lärmi ei tõsta).
- Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, 1990, lk 239 (Boy Stauntoni ja Denise Hornicki pulmad).

Kodanik jõi koguni šampanjat — vanade aegade mälestuseks. Šampanjapudeli kinkis kodanikule ämm; tal oli punasesõstramahl käärima läinud. Hapu see ju rüübata oli, aga kihises klaasis nagu eht vahuvein, aitas kodanikul hea tujuga uude aastasse astuda.
- Astrid Reinla, "Kodanik alustab uut elu", rmt: Astrid Reinla, "Kodanik on loll", 1994, lk 7

Šampanja tekitab alati õige meeleolu ning selle pidulikkust ei kahanda miski. Olles sellest õppinud, otsustasin kohe, et kas säästan raha ja korraldan peo šampanjaga või ei korraldagi pidu.
Armastan meeleolu, mida šampanja tekitab - ükski teine vein ei suuda luua säärast pidutuju ja elujaatavat rõõmu. Leian, et šampanja on kõige vabastavam vein.
- Mireille Guiliano, "Prantslannad ei lähe paksuks", tlk Leena Suits, 2005, lk 169

Lvovi lennuk tegi vahepeatuse Kiievis ja sestap oli see viimse kohani välja müüdud. Kui reisiseltskond lennuväljale kamandati ja seal lennuki juurde ootama jäi, võis näha TU-tüüpi lennumasinat ja selle najal kellegi jalgratast. See keegi tuli just enne sõitjate lennukisse laskmist oma rattale järele ja nii imelik kui see ka polnud, kohe, kui ta oma ratta lennuki najalt eemaldas, vajus lennuk ühele küljele kaldu, otsekui oleks see ainult jalgratta abiga otseasendis püsinud. Kogu seltskond käsutati tagasi nukrasse peldikuhaisulisse Tallinna lennujaama, mille seinu kaunistasid pildid tööliste ja talupoegade ilusast helgest päikesepaistelisest elust Nõukogude Eestis. Betti, Sulev ja Silvi tellisid lauale vahuveinipudeli ja hakkasid kurvalt Sovetskoje šampanskojet rüüpama, polnud ju aimu, millal ja kas üldse õnnetu lennumasin õhku tõstetakse. Läks tund, Sulev taris veel teise pudeli puhvetist kohale, Silvi polnud suur jooja, ja nii kulistasid Sulev ja Betti sellegi pudeli tühjaks ja voorisid kempsu vahet. Peldikus, vähemalt naiste omas, oli kenake järjekord, sest enamik naisreisijatest püüdis venivaid tunde just šampanja seltsis mööda saata - nii oli see toona kombeks.
- Maimu Berg, "Moemaja", 2012, lk 101

"Jutt on Putinist," teatas Erlend. "Nüüd saan ma kõigest aru! Miks tal on suurusehullustus. Miks ta ihkab kõike umbropsu vallutada. Miks ta laseb end pildistada kõikvõimalikes piinlikkust tekitavates macho'likes olukordades, allveelaeval või hobuse seljas - palja ülakehaga. Miks ta hoiab maid ja rahvaid, kaasa arvatud oma kaasmaalasi, hirmuvalitsuse all."

"Ja miks siis?"

"Sest ta on ainult meeter kuuskümmend kolm sentimeetrit pikk! See seletab kõik. Tal on seesamune kompleks, saad ju aru küll!"

"Tõesti või? Tule taevas appi. Sellest saaks tõepoolest loo kirjutada. Päriselt ka," arvas Raasuke ja silitas Nora pead. Tüdruk tuli ja istus talle sülle.

"Ei-ei! Ei tohi. See on avalik saladus. Kui te sellest BT-s kirjutate, satub Taani ebasoosingusse ja ilmselt päevapealt Venemaa huviorbiiti. Vene šampanja maitseb jubedalt, Raasuke, nii et seda me ometi ei soovi."

Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, 2017, lk 16

1992. aasta juuliks, mil taaskord ülikooli astusin, oli tulnud Eesti kroon. Ilus ja krabisev. Palju seda raha ju polnud, aga kui mu mälu mind nüüd alt ei vea, maksis Vana Tallinn šampaga, vabandust, Sovetskoje Igristojega, 2 krooni. Või 2.50. Mäletan seetõttu, et käisime mu politoloogiat õppima asunud sõbranna Kaiga, kes praegu on suursaadik, endi ülikooli sissesaamist mingis Tartu baaris tähistamas.
- Kärt Anvelt, intervjuu: Kairit Tsäro-Mirme, "Eesti tuntud näod meenutavad 30 aasta taguseid aegu", Kroonika, 20.08.2021

Luule

Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
ja kihinal purskas
šampanja!

Pillavkurb sügise viimane ball.
Kas me veel kunagi...
            Ei, ei või teada.
Autosse istudes nõksatas peaga,
sall tõusis lendu,
            purpurne sall.

Doris Kareva, "Kus ta nüüd on?" kogust "Salateadvus" (1983)

Allikata

Armastus on kaaviar, pulmatort, maasikad ja vahukoor. Armastus on šampanja. Sõprus on soe leib, värske või, kodujuust ja tassike teed. Parim viis elamiseks on muidugi need kaks ühendada. Aga sõprus on kergem seedida.
- Pam Brown