Anne B. Ragde

Anne Birkefeldt Ragde (sündinud 3. detsembril 1957 Oddas, Norras) on norra kirjanik.

Anne B. Ragde, 2010.

"Andestada saab alati"

Tsitaadid väljaandest: Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, Tallinn: Eesti Raamat, 2017.

• "Ma olen siin uus töötaja, tahtsin ainult tere öelda," seletas naine. "Täna on mu esimene öövalve. Ja teie olete Tormod Neshov, eks ole?"

"Jah."

"Teile ei ole ravimeid määratud, nagu ma nimekirjast vaatasin?"

"Ei ole tõesti."

"Pole paha. Isegi mitte unerohtu?"

"Isegi mitte seda."

"Siis olete ju terve nagu purikas," arvas põetaja.

"Ma olen vana," kostis Tormod. (lk 7)

• Ta lõi raamatu kinni ja sulges silmad. Kus too põetaja alles uuris ja puuris. Kas sellest ei ole siis küllalt, et inimene on vana, peaks ta veel lisaks ka haige olema. (lk 7)

• "See on plast! Plastist vaibad!" seletas Erlend. "Plastist kaltsuvaibad! Mõelda vaid, et need hakkavad uuesti moodi minema. Paljas mõte sellest ajab mulle judinad peale, ehkki mustrid on ju päris ilusad. Ma veeren oma tulevasse hauda." (lk 9)

• Nora ja Ellen istusid diivanil, iPad süles, ja vaatasid multifilmi "Lumekuninganna ja igavene talv", heli hästi vaikseks keeratud, sest nad olid seda Erlendi meelehärmiks juba paarsada korda vaadanud. Aga ta ei öelnud enam ammu midagi, tema tõmblemised olid tõmmeldud ja nüüd pidi ta alati suutma balansseerida disniliku variandi ja tõelise loo vahel, mille oli kirjutanud H. C. Andersen. (lk 9)

• "Paljad pragunenud kannad lahtistes kingades. Tal olid ikka jalas Raff-kaubamärgi kingad, ta ostis paari neid rafineeritud jalavarje aastas, noh, ja minu sõna selle peale, Raasuke, et neis kingades polnud kübetki rafineeritust. Neil käis varvaste peale "kapuuts", millel olid augud sees, et varvastest õhkuv niiskus välja pääseks, ja see kapuuts oli kaneelivärvi, kui ma õigesti mäletan. Ta seisis köögikapi või pliidi ääres, täpselt samamoodi, nagu sina praegu seisad, ja mina istusin köögilaua taga ja ootasin, et ta mulle õvileiba teeks või siis juba sõin seda, ja ma nägin ainult tema kasimata halle kandu, kus "ilutsesid" vertikaalsed, kohati veritsevad lõhed. Ja nende rafineeritud kingade all: plastist kaltsuvaip. Punase-musta-valgetriihuline. Plekke ja toiduriismeid täis." (lk 9-10)

• "Aga külm piim on ju nii hea! Nämma!" hõikas Nora.

"Muidugi on!" hüüdis Ellen.

"Ei ole," vaidles Raasuke vastu. "Kur... ei ole."

"Jah on," ütles Erlend, "meie pisikesed armsad preilid on sellest aru saanud."

"Aga poja ei ole," lisas Leon, kes samuti piima ei sallinud. Siiski jõi ta klaasikese, kui teda paluti, sest ta pidi ju kasvama ja tugevad luud ja hambad saama. Nagu Raasuke ikka ütles, kui Leon vastu punnis: väikestel lastel on piimahambad, sellepärast peavad nad piima jooma. Keegi pole kunagi kuulnud mahlahammastest. (lk 12)

• Erlend oli Jyttele õpetanud, kuidas leiba küpsetada. Jytte ja Lizzi olid kogu raseduse aja elanud eranditult saia ja eelküpsetatud poeleiva peal, aga Raasuke ja Erlend olid ühel nõul, et lastele mõeldud toit pole lihtsalt toit, vaid ehitusplokid selles lõputult keerukas protsessis, mille tulemusena areneb välja täiskasvanu keha. Kolm täiskasvanud keha.

"Ja siis ei tohi millestki kahju olla!", nagu Raasuke ikka kinnitas - nii suure paatosega, et keegi ei kahelnud hetkekski, et just nii ta mõtles, ja et selle veendumuse taga oli ka raha ja tahtmine. (lk 12)

• Erlendile meeldis pööraselt, kui Raasuke niimoodi rääkis, see tekitas temas lõpmata turvalise tunde, talle näis, et seisab hiigelsuure laeva pardal, mille kapten on Raasuke ja tema ise vanemtüürimees, ja neil mõlemal on seljas hästi istuv kuldsete tresside ja nööpidega munder ning peas valge vormimüts, mille läikiva noka kohale on kuldniidiga tikitud ankur. (lk 12-13)

• Kui ühele lapsele mõni toit meeldis, tahtsid teised kaks seda samuti maitsta. Nende emad olid veendunud, et vabatahtlikkus söögilaua ääres stimuleerib loomuomase toitumise põhimõtet, ning Raasuke oli sellega kahel käel nõus, Erlendi meelest aga meenutas see pigem täielikku gastronoomilist anarhiat. Siiski pidas ta selle koha pealt suu ning süvenes oma taldrikusse, sest anarhistid olid niikuinii enamuses. (lk 13)

• "Kui ma peaksin Norra kohta midagi head ütlema, siis ütleksin seda, et neil on maailma parim piim," teatas Erlend.

"Selles osas ei saa ma vastu vaielda," arvas Raasuke. "Sest ma pole seda kunagi maitsnud.” (lk 14)

• "Mis on punikud ja kirjakud?" tahtis Leon teada.

"Lehmad. Lehm. Loom, kellel on sarved, kes sööb rohtu ja annab piima,” vastas Erlend.

"Kas neil on tõesti sarved?" imestas Raasuke. "Ma arvasin, et ainult härgadel on sarved."

Korraga lõi ka Erlend ise kõhklema.

[---]

"Punikud ja kirjakud, Leon, käivad karjamaal ringi, hingavad värsket õhku, söövad puhast rohelist rohtu ja teevad oma kõhus sellest rohust maitsvat piima. Siin Taanimaal on nad aga laudas ja neile antakse toiduks hoopis muid asju."

"Mina olen neid näinud," väitis Ellen. "Nad olid väljas."

"Mõned käivad ka siin vabalt karjamaal ringi, kullake," vastas Erlend. "Aga Norras liiguvad nad kõrgel mägedes, kus õhk on palju puhtam kui siin Taanis." (lk 14)

• "Täpselt nagu Šveitsis, Raasuke, seal käivad lehmad samuti kõrgel mägedes ringi, nad ei kooberda sugugi mööda rannakive nagu siin Taanis, kui neid siin üleüldse välja lastakse. Šveitsi piima ma ju ise maitsnud ei ole, aga seal tehakse vapustavalt head šokolaadi, Norras muidugi ka, ja seda päris kindlasti tänu heale piimale."

"Belgia šokolaad on ju samuti suurepärane, ehkki Belgia ei saa just mägede rohkusega kiidelda."

"Belgia šokolaadi puhul on oluline ainult täidis, Raasuke! Ma räägin puhtast piimašokolaadist! Ja selles on Norra ja Šveits ületamatud. Ü-le-ta-ma-tud." (lk 15)

• "Sa tead, et ma ei salli klatši."

"See ei olegi klatš," kostis Erlend. "Ja sina tead väga hästi, et ma vihkan seda sõna. Klatš. Vastik väljend. Meenutab matsi. Ja samuti tead sa, et ma eelistan väljendit "mitteametlik infovoog". Aga see, mis mina räägin, on hard facts, mu armsake." (lk 15)

• "Jutt on Putinist," teatas Erlend. "Nüüd saan ma kõigest aru! Miks tal on suurusehullustus. Miks ta ihkab kõike umbropsu vallutada. Miks ta laseb end pildistada kõikvõimalikes piinlikkust tekitavates macho'likes olukordades, allveelaeval või hobuse seljas - palja ülakehaga. Miks ta hoiab maid ja rahvaid, kaasa arvatud oma kaasmaalasi, hirmuvalitsuse all."

"Ja miks siis?"

"Sest ta on ainult meeter kuuskümmend kolm sentimeetrit pikk! See seletab kõik. Tal on seesamune kompleks, saad ju aru küll!"

"Tõesti või? Tule taevas appi. Sellest saaks tõepoolest loo kirjutada. Päriselt ka," arvas Raasuke ja silitas Nora pead. Tüdruk tuli ja istus talle sülle.

"Ei-ei! Ei tohi. See on avalik saladus. Kui te sellest BT-s kirjutate, satub Taani ebasoosingusse ja ilmselt päevapealt Venemaa huviorbiiti. Vene šampanja maitseb jubedalt, Raasuke, nii et seda me ometi ei soovi." (lk 16)

• Lapsed olid rahulikud ja tasakaalukad, kõik kolm olid juba ammuilma mähkmetest väljas, neil ei olnud vähimatki allergiat ega toidutalumatust, ehkki säärased asjad on tänapäeval tõeliselt hot teema, ja tõtt-öelda oli see ainus hot asi, millest ta puudust ei tundnud. Isegi peened restoranid peavad menüüs ära märkima, kas toidud sisaldavad gluteeni või muna või pähkleid või ehk veerand datlit või koguni kaks suhkrutera, see on tänapäevane massihüsteeria, ja kui tema oleks mõnes niisuguses kohas kokk, suruks ta endale esimest ning ühtlasi viimast korda lihunikunoa vastu randmekohta. (lk 17)

• "Nüüd tabasid küll otse naelapea pihta, Raasuke. Just selle üle mõtisklesin minagi täna hulk aega. Et minust on saanud vastutustundlik pereisa..."

"Noojah..."

"... aga et ma olen tuleviku pereinimene! Mitte mineviku pereinimene. Meie oleme nüüd loonud oma väikese pere, ja ma ei viitsi oma vana perekonnaga tegeleda." (lk 18)

• "Aitab, räägime nüüd millestki toredast. Putini närusest meeter kuuekümne kolmest sentimeetrist näiteks."

"Nonoh. Mina saan küll suurepäraselt hakkama, isegi ilma selle ühe sentimeetrita."

"Sellepärast, et sinul on sisemist jõudu, mu aare. Sinul pole sugugi tarvis hobuse selga istuda ega ülakeha paljaks võtta. Ehkki juba see vaatepilt ise peletaks eemale nii mõnegi võitlushimulise agitaatori. Sina oled loodud rahu jaoks, Raasuke. Sinu kõht tooks sulle Nobeli rahupreemia." (lk 19)

• "Muide, kas sa võtsid juustud külmkapist välja? Sest sul on ometi meeles, et ma ostsin nende kõrvale võrratut viigimarjaleiba? Mida me hakkame nautima pärast läätsesuppi."

"Juustud on köögikapi peal ja lähevad järjest paremaks."

"Tänu taevale. Siis on maailm jälle üks elamisväärne paik. Vallutagu meid siis venelane või mitte." (lk 20)

• Õieti oli naljakas, et tema teadmised lindudest olid nii hõredad, ehkki ta oli üles kasvanud kõigest väikese jalutuskäigu kaugusel Gaulosenist, tollest ornitoloogide Mekast. Gaula jõe suudme ümbruses parvles lugematuid linnuliike, kes kasutasid seda paika nii põhja kui ka lõuna poole rännates vahemaandumiseks. Aga tal ei olnud suuski ega õnge, ta ei matkanud kunagi looduses ega roninud mäetippudele, ta ei ihaldanud seda ega leidnud sugugi, et see oleks kutsuv.

Põhjuseks oli ilmselt see, et ta tundis üldse looduse vastu vähe huvi. Tema eelistas asfalti, treppe ja tasaseid pindu, inimese loodud süsteeme ning mootoriga sõidukeid, ettearvatavat ümbrust, mis oli tema jaoks kohandatud. Oma igapäevaelus puutus ta lindudega kõige lähemalt kokku pääsukese kaudu, mida paljud soovisid surmakuulutuse ülemisse nurka kaunistuseks. Siis olid veel need sulelised, kellest ta piiblist luges. Aga see oli siiski midagi muud, seal olid linnud metafoorid ja sümbolid.

"Pange tähele taeva linde,” ütles ta eikellelegi, "nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid..." (lk 21)