Mina Carlson-Bredberg, "Proua Anna Flensburg" (kunstniku õe portree, 1887)
Agnes Goodsir, "Kiri rindelt/Neiu diivanil" (u 1915)
Anne Goldthwaite, "Roheline sohva" (1930ndad)

Proosa

muuda


  • Sellist mööblieset nagu kušett seostatakse tänapäeval peamiselt psühhiaatri töömaaga, kuid Victoria ajal oli see varase surma, hääbumise ja suure algustähega Romantika sümboliks. Ma kaldun arvama, et Victoria-aegne naine ja ema kasutas seda üsna oskuslikult ära. See vabastas ta suurest osast majapidamisorjusest. Sageli jäi ta sohvale lamama juba varsti pärast neljakümneaastaseks saamist ja veetis oma elupäevi mõnusalt, kõik tehti talle ette ja taha ära, kiindunud abikaasa osutas armastavat tähelepanu ja tütred teenisid teda nurisemata. Sõbrannad käisid karjakaupa külas ja kõik imetlesid kannatlikkust ja leebust, mida ta oma õnnetuses ilmutas. Kas tal tegelikult üldse midagi viga oli? Tõenäoliselt mitte.


  • Tahurid tegid vennale ka kallihinnalise kingituse, mille ebapraktilisusest oli ema nördinud. Mida teha meie kodus hõbetuhatoosiga, mis oli kinnitatud nahkehisriba keskele? Tuhatoosi oli väga mugav käsitseda, suitsetaja võis selle enda läheduses igale poole tõsta. Näiteks tugitooli käetoele või tigudiivani äärele, mida meie kodus aga kumbagi ei olnud. Ent kust võis onu Erni teada, et me nii tagasihoidlikult elame? Igatahes jäi kink pikkadeks aastateks kapipõhja, kuni ma selle ükskord avastasin koos minevikuga.


  • "Kassid ajavad karva," ütleb emme kohe, kui ma hakkan kassidest rääkima.
"Nad kraabivad tugitoolid ribadeks."
"Nad kasutavad iga võimalust, et jalga lasta."
"Nad kräunuvad öösel magamistoa ukse taga, kui tahavad sinu voodis magada, aga see on keelatud."
"Nende liivakasti peab iga päev puhastama, või muidu hakkavad nad pissima vaipade ja diivanite peale. Ja seda ma sulle ütlen, et pole midagi hirmsamat, kui kassipissi järele haisev diivan!"
Emme leiab kassidest ainult halbu külgi. Aga minu arust on kassidel ainult head küljed. Nad on pehmed ja armsad ja neile meeldib paitamine ja mängimine.
  • Kristiina Kass, "Kassid, koerad ja muud loomad", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013, lk 21


  • "See olen ainult mina, vabandust müra pärast," ähkis koer. "Mul on täna lihtsalt ainus vaba hetk. Mirjamit pole kodus."
"Mis sa seal teed?" uudistas Piia naabrit. Parun oli tavaliselt väga kuninglik, aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mu di-eedile, et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "Loomaarst ütles Mirjamile, et ma olen üle-kaaluline. Aga see di-eet on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida ja kallistada. "Ma ei mürgelda, ma treenin!" solvus Parun. "Näiteks praegu tegin hüppeid – sada diivani peale ja sada maha."


  • Huvitava kombel ei piina diivanil lõunauinakut tehes tegemist vajavad asjad üldse. Voodis uinudes läheb ikka kõigepealt käima plaat kõigi tobedustega, mida kunagi on õnnestunud korda saata, siis rullib aju mööda kohustuste nimekirja ning kirjutab takkaotsa veel mõned ärritunud e-meilid. Diivanil ei midagi sellist!
  • Diivani vastand on elektritõuks – alati kiirustav, kuhugi teel olev või siis vales kohas jalus tolknev. Diivan püsib viisakalt seal, kuhu ta on pandud, ning on enamasti liiga raske, et seda üldse liigutada. Kuid tähtis on diivanilt avanev vaade. Minu eelistuses sisaldab see raamaturiiulit ning akent. Ei midagi originaalset, aga diivanil pikutades langevadki maskid.


  • Jim: Lõpus istusime Lonega kumbki oma raamatuga diivanil, kaks monotoonset suitsujuga tõusid lakke. Raamat, mida käes hoidsin, meenutas kirstu, ma olin unistanud kirjutamisest, olin unistanud klaverimängust, aga kõik unistused olid nüüdseks surnud. Läksin hommikuti tööle, seljas hall mantel ja käes hall portfell, nagu sajad teised mehed selles linnas igal hommikul. Õhtuvidevikus läksin jälle mäest üles Kammakargatanile ja istusin Lonega diivanil. Vaatasime puid, udu ja puulatvade vahel lendavaid linde ja mul oli kogu aeg tunne, et mu organid on linna peal laiali. Kopsud, neerud, maks, sapp ja süda — need olid linna rottidele ja lindudele lihtne saak. (lk 138)

Luule

muuda

siis mind järsku selja tagant
rabas raske nahkne diivan
rebis jalad vaibast
haaras kaissu neelatas ja
üle pää lõi kokku
nüüdsest pääle iga kord end leian
tema mustast kõhust ümber
vedrud lollilt sirgu
aga mis see minu asi

  • Joel Sang, "Šefi kabinetis vastu kolmapäeva" kogus "Lättease", rmt: "Närvitrükk", LR 17/1971, lk 11


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel