Sinine

Sinine on spektrivärvus rohelise ja violetse vahel, taeva ja vee värv.

Maria Verelst, "Anne Blacketti portree" (u 1723)

Anne Blunt, "Vaade aknast Itaalia järvele" (1867)

Anna Ancher, "Päikesepaiste sinises toas" (1891)

Clara Elisabeth Fischer (1856-?), "Suur lillevaikelu", s.d.

Katherine Sophie Dreier, "Sinine kauss" (1911)

Valle Rosenberg, "Siri Derkerti portree" (1914)

Julian Onderdonk, "Lupiiniväli" (1914)

Einar Hein, "Poisi portree (Erland Erlandsen)" (1919)

Teresa Duclós (*1934), "Vaikelu siniste lilledega", s.d.

Lola Liivat, "Kompositsioon", 1969. Eesti kunstnikest on siniselembuse poolest eriti tuntud Lola Liivat.

Carroll Jones III (1944–2017), "Pärast vihma", s.d.

Piibel

• Ja nad laotagu ohvrileibade lauale sinine riie ja pangu selle peale vaagnad ja kausid, kannud ja joogiohvri peekrid; ka alaline leib olgu selle peal!
  • Neljas Moosese raamat 4:7

Proosa

• ...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", 1. peatükk, tlk Tatjana Hallap

• Oktoobris, kui Niiluse veed kogu Egiptuse üle ujutavad, on see madu vetesinist värvi, veebruaris aga, kui jõeorg kattub kevadise taimestikuga, on ta roheline, sinine triip piki selga ja suur hulk siniseid soonekesi peas, - need on deltat läbivad kanalid. Märtsis muutub sinine triip kitsamaks ja mao nahk sillerdab päikese paistel valmivate viljade kullast. Juuni algul, põua ja tolmu käes, paistab Niilus vaevalt märgatava sinise triibukesena mao kehal, mida katab hall tolmukord nagu leinaloor.
  • Bolesław Prus, "Vaarao", tlk Paul Viiding, 2. trükk, Tallinn: Kunst, 1997, lk 8

• Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Ta tummast, jää kütke all vaikivast põuest kõlavad suurtüki-sarnased paugud ja mõõtmata lumelagedal tulevad sinised viirud nähtavale — sinav vesi paistab rannas olevale vaatajale silma, esiti lai kraavisarnane, läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob viimaks kui sinine niit, kui juuksekarv halli taevalaotuse sisse ära.
  • Juhan Liiv, "Peipsi peal"

• Jah, see Ramilda oleks nagu pilt, mis ta nägi näitusel: tühi liivakõrb helendavalt punase taeva all ja kuski pleegivad valged luud — muud ei midagi. Või see teine pilt: pikk, pisut kookus üksik puu, lehetops ladvas, kummardub madalate põõsaste üle. Aga kõrgel ülal keerleb kotkas ja vahib alla põõsastikku, nagu peaks seal midagi olema. Taevas sinine-sinine. Niisugune on Ramilda ja sellepärast ei tule Indrekul kunagi mõttesse, on tal särk seljas või missugune see on.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 32. peatükk

• Tema Saint-Cloud’s asuv maja oli spetsiaalselt nii ehitatud, et see uudishimulike pilkude eest varjatuks jääks, kuni suure imekauni terrassini välja, mille äärtesse olid istutatud sinised priimulad. Sinine oli Gabriel Corte’i lemmikvärv. Kirjutamise ajal pidi ta kõrval alati väike sügavsinine klaaskuul olema. Aeg-ajalt võttis ta kuuli kätte ning vaatas ja silitas seda nagu armukest. Ka Florence’i juures meeldisid talle kõige rohkem - nagu ta seda naisele sageli meelde tuletas - tolle selged sinised silmad. Need tekitasid temas samasuguse värskustunde nagu ta klaaskuul.

"Su silmad kustutavad mu janu," sosistas ta.

• Irène Némirovsky, "Prantsuse süit", tlk Mirt Väli, Hea Lugu, 2012, lk 37-38

• Või nagu rändaja põlgab sirget tolmust maanteed ja sellele eelistab rohtunud metsarada, nii on minulegi ürikute tolmust armsam legendide sinine udu. lk 7
• Siis laotas Elisabeth, läbi pisarate naeratades, oma poja õlgadele helesinise mantli ja andis talle kaasa oma õnnistuse.
  • Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund 1961, lk 67

• See oli seitsme või kaheksa aastane, kõhn ja kahvatu jumega, mille tõttu ta tumedad silmad näisid veelgi suuremad kitsas näos. Puhas helesinine kleit laskis aimata, et ta pidi olema värvali tütar, kellele midagi ei maksnud ka kulunud ürpi korraks värvipatta heita.
  • Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund 1965, lk 10-11

• "Millal see ravim valmis saab?" küsis Valentin ootamatult.

Hetkeks jäid kõik vait, siis vastas professor, et ravim on tegelikult juba valmis, puudub ainult üks aine, ja Ubised ei suuda leida, mis see on. Praegu proovivad nad järgemööda kõiki aineid, mida maa peal leidub, et ehk leiavad selle tundmatu, mis annaks ravimile ta mõjujõu. Kui ravim omandab mõjujõu, muutub ta siniseks, mitte tumesiniseks või taevasiniseks, vaid saaresiniseks. Kui Valentin saaresinist näeks, tunneks ta selle kohe ära, sest teist niisugust sinist värvi maailmas rohkem ei ole.

• Magda Szabó, "Saaresinine", tlk Aino Pervik, 1974, lk 75

• Silmapiiril on meri indigosinine. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste kollaste kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu taevas on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab taevas värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm.
  • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, Varrak 1996, lk 8

• Sinine on lihtsalt kõige ilusam, kõige tõsisem, kõige sügavam värv. Üks sinine on minu jaoks ülipidulik: sügav-sügav sinine. Sinine peab pildis olema, muidu ma ei tunne, et pildi maalimine oleks õigustatud. Pilte saan siis teha, kui olen ääreni täis tõsine ja see tahab välja tulla, ei taha enam sees püsida. Vahel, kui ma saan kõige sinisema pildi, siis ma olen hetkeks rahul. Mida tõsisem, seda sinisem.
• Sinisel ei ole maitset. Ta on sügava sisuga.
  • Lola Liivat, intervjuu: Kaire Nurk, Lola Liivat: maalimine on kannatustegevus. Kunst.ee 1/2000

• Siis on tal veel kleit. See on enne teda teeninud paljusid tema õdesid ning on ta ema käte vahel niivõrd palju kordi suuremaks, väiksemaks, kitsamaks ja laiemaks lõigatud, et selle oleks pidanud juba ammu lihtsalt tükkideks lõikama. Kuid Tiffanyle kleit päris meeldib. See ulatub talle pahkluuni ja on nüüd oma algsest värvist sõltumata piimjas sinine, mis on juhuslikult täpselt sama värvi tee kõrval lendlevate liblikatega.
  • Terry Pratchett, "Tillud vabamehed", tlk Kaaren Kaer, 2005, lk 12

• Sest kas Jumal mitte selleks ei läinud ega lähe jälle igal suurel ristipäeval (mis on alati üks salajane kevadelõpu neljapäev, sest ei kuulu praegu siin valitseva Riigi ametlikku pühadekalendrisse) tagasi üles taeva, et laotuse servast oma tugeva käega kinni asida ja see vana sinine palakas taas alla Lõpmatuse peale heita? Laotada ta pahrade, pääsukeste ja üldse kõigi ja kõige üle. Teadku nad sellest midagi või ei. Vahet pole.
  • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA, 2019, lk 196

Luule

Täis roosat eha sinine terrass,
kus punast tülli laotand akendelle
ning purpurrätiku mu õlgadelle
päev loojenev, nii kaunilt kustumas.

• Marie Under, "Sinine terrass", rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 41

Unes avavad enese lõpmatud taevaste pooled
ja üle Su helendab kaugete päikeste mäng,
aga sinine ruumide sügavus on sinu säng.

• Marie Heiberg, "À la Rabindranath Tagore" valikkogust "Käisin üksi tähte valgel" (1988), lk 99

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

• Ellen Niit, "Ma arvasin" (1958)

Mida mõtleb mees kui ta enam
maailma teedel ei kolla?
Vaev on vanaks saada,
aga hea on vana olla.
Kõik on nii sinine, sinine, sinine:
silmad ja taevas ja meri.
Terve nädal – suur sinine esmaspäev.
Soontes on sinine veri.

• August Sang, "Mida mõtleb mees?", Juhan Liivi luuleauhind 1969

Üles
juurtest latva
alt õitest üles õitesse
kerkib sinine värv
üles
kuni päris ära
sinna suurde sinisesse
päris üleval päris kõrgel
kuhu
sa voolad sinine jõgi
silmade ees
läbi silmade
Iris
Iris sibirica

• Jaan Kaplinski, "*** Iga kullerkupu", rmt: "Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 267

Sinise hobuse seljas lennata
Siht pole võetud
kõiksusesse ega tähele tähtede seas
Me püsime omas reas
Mina ei juhi
sel hobusel polegi valjaid
Meie hüpe ja laskumine üle hingekuristiku
on see mida igatsesin

• Helvi Jürisson, "Viis laulu armastusest" II kogus "Sinine kivi" (1998), lk 10

Roosid on sinised / kannikesed on violetsed / roosid on mittevioletsed / sinine on sininormatiivne

• Trace Peterson, "Üksnes Veenusel" ("Exclusively on Venus"), poets.org, algselt ilmunud kogus "The Brooklyn Rail", 2016