"Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast" on hispaania kirjaniku Miguel de Cervantese kaheosaline satiiriline romaan, mis ilmus 1605-1615. Teose peategelane, vaene väikeaadlik Alonso Quijano hakkab loetud rüütliromaanide mõjul pidama ennastki rändrüütliks nimega don Quijote ning läheb korduvalt seiklema koos kannupoisiks värvatud talumehe Sancho Panzaga. Romaani üks tuntumaid motiive on Don Quijote rünnak tuuleveskile, keda ta peab hiiglaseks. Don Quijotest on kujunenud lootusetut võitlust pidava idealisti sümbol. 1939.–1940. aastal jõudis eesti keelde Aita Kurfeldi tõlkes esimene täielik väljaanne "Don Quijote" esimesest osast, 1947. aastal järgnes sellele teine osa.

Esimese väljaande tiitelleht (1605).
Don Quijote ja Sancho Panza. Jules Davidi illustratsioon.



Teose kohta

muuda

Proosa

muuda
  • Võib ju öelda, et "Moby Dick" jutustab loo merekarust, kelle kinnisideeks on üks valge vaal, keda ta jälitab kõikides maailma meredes, ning et "Don Quijote" jutustab loo ühe pooleldi hullumeelse rüütli seiklustest ja ebaõnnest La Mancha tasandikel, kui ta püüab korrata rüütliromaanide kangelaste vägitegusid. Kuid kas keegi, kes neid romaane lugenud on, tunneks nendes "sisukirjeldustes" ära need lõputult rikkalikud ja peenekoelised universumid, mille on loonud Melville ja Cervantes? (lk 20)
    • Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule". Tõlkinud ja järelsõna Ott Ojamets. Kultuurileht, 2011 (LR nr 15/16)
  • ...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad – salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased – märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka mõõka, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu.
  • Don Quijote pidas tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d'Artagnan pidas iga muiet solvanguks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes'ist kuni Meung'ini hoidis ta kätt alati rusikas ja haaras kümme korda päevas mõõgapideme järele. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung'i linnani.
  • Nad sõitsid kiires traavis minema ja jõudsid kardinali paleesse kella veerand kaheksa paiku. Tänavail oli rohkesti rahvast, sest oli nelipühade laupäev. Inimesed vaatasid imestunult kaht ratsanikku, kellest üks oli nii värske nagu nõelasilmast tulnud, teine nii tolmune, nagu tuleks otse lahingust. Ka Mousqueton tõmbas endale logelejate pilke ja kuna "Don Quijote" oli sel ajal parajasti väga moes, siis ütlesid mõned, et see on Sancho, kes on kaotanud oma endise isanda ja leidnud kaks uut. (lk 255)
  • Filmi võttegrupi vestlus.
- Hargmaine hiiglane...
- Nagu raamatus.
- Sellest on raamat? Kas me ostsime õigused?
  • [Javier, vana Don Quijote, ja Toby, uus Don Quijote, koos filmi lõpus]: Ma olen taeva tahtmisel sündinud sel praegusel rauaajal, kadunud rüütellikkuse aja taastamiseks. Mina olen see, kellele on määratud kõik hädaohud, suured seiklused ja ka vaprad teod. Mina olen Don Quijote La Manchast. Ja ma elan igavesti!

Vaata ka

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel