Süsi

Proosa

Kõik targa asja vastased peksavad vaid süsi; need lendavad laiali ja sütitavad seal, kus nad muidu poleks mõjule pääsenud.
- Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme", tlk Mati Hint, LR 33/1974, lk 69

Lauri. Sihukesed mehed! Mis on Jukola Jussi? Ogara peaga kukk, nudipeaga sõnn.

Juhani. Pea silmapilk suu kinni, et mu kõrv teine kord midagi sellesarnast ei kuuleks.

Lauri. "Kellel on kõrvad kuulda, see kuulgu," ütleb Aapo, see Jukola püha Paulus.

Simeoni. Oh sind küll! Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? Kas sina oled Lauri? Sihuke suure suuga hull?

Lauri. Oled ju sinagi Simeoni, see mageda suuga "tere, rabi".

Simeoni. Selle annan sulle andeks, ühtesoodu kogudes, aina kogudes tuliseid süsi su pea peale.

Lauri. Mine põrgusse, seal on süsi!

Simeoni. Jumalakartmatu!

Timo. Otse karvad tõusevad mu seljas püsti.

Laari. Mis see Timo mökitab, see Jukola vesisilmne kits?

Timo. Las olla pealegi. Kitse piim on päris hea.

Aleksis Kivi, "Seitse venda", tlk Friedebert Tuglas, Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, lk 175, Hiiukivil

Saabus söe ja söetöölise aeg - üksainus mateeria, mineraali kujul ladustatud päikesevalgus, ironiseeris kogu selle näiliselt vaimse ehitise üle, mille taha peidab end mateeria, ja näiliselt materiaalse üle, millesse on vangistatud vaimsus, ning mida me kokku nimetame Euroopa tsivilisatsiooniks, aga kõigi ühiskondlike klasside, isegi töölisklassi üle ironiseerib omakorda üks teatud kiht töölisklassist — söetöölised, kelle suhetes mateeriaga, millest kõik sõltub, peitub omakorda tohutu iroonia, sest seesama mateeria, mida nad vahetult omavad, hoiab neid suhetes, mis suurt ei erine orjusest. Kuid võitluses, mida peeti ühtäkki olukorra peremeheks saanud söetöölise hinge eest, muutusid sotsiaalsed ja rahvuslikud lööksõnad äärmiseks irooniaks, ning kuna söetööline on rohkem kui ükski teine tööline seotud loodusega, siis muutusid võitluses tema hinge pärast naeruväärseks isegi nood ülijõud, mille vastastikune iroonia välgatab aeg-ajalt kõigi nende sündmuste taga: geograafia ja ajalugu.
- Hugo von Hofmannsthal, "Asjade iroonia" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 47

Hõõgudes tuleb söele meelde kõik, isegi see, kuidas ta oli roheline puu lootuseküllases maailmas.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 42

Oma 15 ½ tööaasta jooksul Kirjanike Majas kuulsin alalõpmata hoiatusi, küll sõbralikke, küll murelikke ja ähvardavaidki: ära ela illusioonides, võta asju realistlikult; rong läheb itta, ajalooratast ei pööra, aega muuta ei saa, ära kogu tuliseid süsi oma pea peale; ära jookse peaga vastu müüri!
- Lembe Hiedel, ""Loomingu" Raamatukogu" alaeast: Märkmeid ja meenutusi aastaist 1957—1973.

Luule

Kes oskaks maalida päeva algust?
Vanamees öö istub veel kustuva tuleaseme juures
ja segab mõtlikult tähtede luitunud süsi.

Helgi Muller, "Kes oskaks maalida...", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 16

Teo ihhu kaob nool, looma helkivas veres
me leotame leiba, kuni süsi saab kuum,
siis auravad viilakad lõikame kerest
ja krõbedaks maiuseks küpseb teo tuum.

Karl Martin Sinijärv, "Teoinimese jaaniõhtu" (2000), ilmunud: "Krümitor0671", 2011

Vanasõnad

Söön sütt, salvan saue.
Süsi hakkab söest.
"Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929