Seitse venda

Aleksis Kivi romaan

"Seitse venda" on Soome kirjaniku Aleksis Kivi romaan, mis ilmus 1870. aastal. Teose tegevus toimub Soomes Lõuna-Hämemaal Toukola külas ja selle ümbruskonnas. Tegevustik toimub arvatavasti 18.–19. sajandil. Teos räägib Jukola talu seitsme venna elust, raskustest ja nende ületamisest, nagu ennustas neile Rajamäe Kaisa: "Kuule, kuule! Tuhaks saab su saun ja tuhaks su tuba, ning armetul kombel lähed sa metsadesse hulkuma, laugaste peale, soodesse, otsides ooja külmavale kehale. Ah! veriselt pead sa veel heitlema nii inimeste kui metskiskjate vastu ja sellest lõõtsutades nagu surev jänes oma neetud pea põõsasse laskma" (lk 69). Raamat ilmus eestikeelses tõlkes esimest korda 1925. aastal, hiljem on ilmunud mitu uustrükki.[1] [2]Järgnevad tsitaadid pärinevad 1966. aastal kirjastuses Eesti Raamat trükitud ja Friedebert Tuglase tõlgitud raamatust.

  • "Kuid teisiti oleks veelgi mõistlikumalt tehtud. Lähme metsade põue ja müüme ära selle armetu Jukola, või anname ta Rajaportti nahaparkijale rendile. Ta on meile selle kauba kohta oma soovi avaldanud; kuid vähemalt kümneks aastaks tahab ta talu enda kätte. Teeme nii, nagu ütlesin, ja lähme oma hobuste, koerte ja püssidega järsu Impivaara mäe alla. Seal ehitame enestele rõõmsa onni rõõmsale, päevapoolsele nurmele, ja püüdes seal salude saaki, elame rahus eemal maailmakärast ning tigedatest inimestest. –– Nii olen omaette mõlgutanud ööd ja päevad, aastate viisi." (lk 18)
  • "Talu ilma aidateel astuva perenaiseta on nagu pilvine päev ja selle perelaua otsas asub igavus kui kustuv sühisõhtu. Aga hea perenaine on maja hele päike, mis valgustab ja soojendab." (lk 21)
  • "Pange tähele: vihavimmas on mees verejanuline kiskja ega mitte inimene; ta on kottpime nägema, mis on õigus ja mõõt; ning kõige vähem võib ta viha võimuses oma armuasju korraldada." (lk 27)
  • "… sest armastuse leegi süütab taevas, mitte aga inimese mõtted. Kerjustüdruk armub kuningasse, vürstinna armub korstnapühkijasse nii mis hull. Nii lendleb siin armastuse vaim risti ja rästi ning sina ei tea, kust ta tuleb." (lk 40)
  • "Meeles pidades meie nooruse laiska ja tihtipeale metsikut elu, ei või inimesed meist enam midagi korralikku loota. Ja ma tean, et vaevalt võib isegi kümme aastat korralikku ja kõigipidi auväärt elu meid kaasinimest silmis uuesti täielikku inimväärtusse tõsta. Nii raske on vabanemine paha nime kõntsast, kui see kord mehe külge on hakanud. Kuid parem hilja tõusta kui igaveseks meie armetuse porilompi vajuda. Sellepärast olgu meie sihiks meeleparandus, meeleparandus kõigest jõust!" (lk 41)
  • "Pole vähimatki põhjust karta maailma lõppu, seni kui maa peal veel paganaid leidub. Noh, jumal paraku! Siin on ju seitse metspaganat otse ristirahva keskel. Kuid ei ole halba ilma heata. Nõnda oleme meie ju maailma sambad." (lk 78)
  • "Saunata talu ei lähe, nii vihtlemise kui ka perenaise ja popsimooride lastesaamise pärast. Jah, tossav saun, haukuv peni, kirev kikas ja näuguv kass, need on korraliku talu tundemärgid." (lk 88)
  • "… kuid jumal on pika meelega ja armuline mees ning annab lõpuks ikka andeks, kui otsekohesest südamest palume. Jaa, jaa, ma mõtlen: ei sünni igakord oma töid ja sihukesi pisukesi sulitembukesi juuksekarva pealt võrrelda jumala sõna ja käskudega, vaid parem on püsida seal keskteel. Raskete pattude eest peame ennast hoidma igat viisi, kuid neid väiksemaid, nimelt väiksemaid jumala vastu, ei pea mitte südametunnistuse õnge otsa panema, vaid tuleb seista seal keskkohal, keskkohal." (lk 97)
  • "Lugemise asjas on meie poolt jumala seadus ja kord, mis selle katse vastu raiub. Vaadake, ta on meile juba emaihus andnud nii kõvad pead, et lugemaõppimine on meile ilmvõimatu asi. Mis teha, Mäkelä? Väga ebaühtlaselt langevad vaimuanded meie peade peale." (lk 102)
  • Tuomas: "Saksad on narrid."
Soome Nurmijärvi valla vapil on kujutatud seitset venda

Timo: "Ja lapsikud nagu piimaninased tited. Nad Söövadki, lapid rinna peal, ega oska – susi võtku – lusikatki puhtaks lakkuda, kui lauast tõusevad; seda olen näinud enese imestuseks oma silmaga." (lk 132)

  • "Meil kõigil on ühine seadus, mille ees seisame kõik ühe pulga peal. Sest emaihust oled sina just niisama välja astunud nagu minagi, ja niisama paljalt, niisama paljalt, ei tolli võrdki parema poisina. Ja sinu aadliseisus? Selle peale võib meie vana krillsilmaline kukk pisukese tembu teha. Ühine seadus! ja ses asjas on ta kõvasti jukolaste poolt." (lk 240)
  • "Aga kuigi õnn oleks teda kaisutanud, siis pole ta iial sündinud meheks, kes talu püsti paneks; selleks vajatakse pisut mehisust, temas aga ei leidu rohkem kuraasi kui labakindas." (lk 340)
  • Tuli mees metsast ja kuulis õue naise laulu, mis polnud ta meelest veel iial nii kaunisti kajanud. Ta astus tuppa, läks kambri päraotsa ja istus naise kõrvale; see oli hellus, mida ta varem oli harva avaldanud. Ruttu pöördus naine ta poole, laskis lapse ta põlvedele, surus lauba vastu mehe rinda ja purskas taltsutamatult nutma. Kuid nüüd heitis mees käsivarre ta kaela ümber, lükates ühe salgu neist linakollaseist juukseist ta kõrva taha. Seal istusid nad vaiksel pühapäeva õhtul valgel pingil valge laua otsas. (lk 417)
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel