Leena Lehtolainen

Leena Lehtolainen (sündinud 11. märtsil 1964) on soome kirjanik, kolumnist, kirjandusteadlane ja -kriitik. Eesti keeles on tema loomingust ilmunud jutukogu "Varastatud elu" (2006), kolm romaani Maria Kallio kriminaalsarjast (Maria Kallio on soome kirjanduse esimene naisuurijast peategelane) ja romaan "Uskusid juba - on meelest läinud".

Leena Lehtolainen 2013. aastal

Intervjuud

• Mul ongi kaks kirge: uisutamine ja ramopunk. Kuid kriminaalpolitseinik Maria Kallio sai mu raamatute peategelaseks seetõttu, et sel ajal (1993) ei olnud Soome krimisarjades mitte ainumatki naissoost politseinikku, rääkimata veel peategelasest. Otsustasin siis, et ju olengi see mina, kes naise sellisesse rolli kirjutab. Nii kirjutasin Maria Kallio mõjukaks uurijaks, kel on õigus arreteerida ja ülekuulamistel karmi häält teha.

Minult on ka küsitud, kas olen Mariaga kuidagi sarnane. Noh, meil on sarnane muusikamaitse. Kuid muus mõttes pole me eriti ühtemoodi, sest ma teen näiteks paremini süüa kui tema. Kuid tema teab paremini, kuidas autosid parandada ja tulistada. Fakt on, et Maria Kalliol ei ole prototüüpe, ta on minu peas sündinud tegelane, kelletaoline võiks Soome politseis töötada.

• Leena Lehtolainen, intervjuu: Piret Kooli, "Kõige keerulisem on kirjeldada vägivalda", Postimees, 5. august 2016

"Uskusid juba - on meelest läinud"

Leena Lehtolainen, "Uskusid juba - on meelest läinud", tlk Anne Kütt, EKSA, 2006.

• [Veikko:] Mõnikord kaalusin, mida valiksin, kui saaks omale pere valida. Kas peaks inimesel olema õnnelik lapsepõlv või teeks see meid kõiki veelgi saamatumaks? Ja mida teeksid siis viinavabrikud, terapeudid ja arstid? Sellised inimesed nagu mina ja Saara hoiavad rahvamajandust püsti. (lk 21-22)
• [Katja:] Kunagi leeriaegadel küsisin emalt, missugune mees isa õieti oli. Ema läks seda nägu, et hakkab kohe karjuma, kuid ütles vaikse ja rahuliku häälega:

"Ole kena, ära räägi mulle sellest mehest!"

Ma ei rääkinud, kuigi terapeut, kelle juurde sattusin oma kõige hullemal buliimia-ajal, ütles, et oleks pidanud rääkima. See oli minu buliimia, mitte ema oma. Anoreksia oleks olnud odavam. (lk 43-44)

• [Katja:] Püüan pudeliga nädala läbi tulla, kuid alati see ei õnnestu. Tüssan ennast, juues otse pudelist ega vala klaasi, siis see ei ole täisdrink ja seda ei pea arvestama mu nädalase alkoholinormi sisse. Pudelisuust joomises on midagi ühtaegu muretut ja rahustavat, see on õige joomine, mitte mingi naiselik eputamine. Korralikud naised ei joo. (lk 46)
• [Katja:] Teinekord igatsen seda tühjusetunnet, mis oksendamisest tuleb, tunnet, nagu oleksid jalad paar sentimeetrit põranda kohal ja ise oleksid käsitsi tehtud paberist, poorne ja läbilaskev. Mulle meeldib see tunne, kui seest on tühi. (lk 47)
• [Katja:] Soovisin väga saada Armi Aavikko taoliseks, vahetada oma sirged mustad juuksed kuldselt säravate kiharate vastu ja panna oma lapsekeha ümber ilusaid õhtukleite. Hiljem saingi Armi Aavikko [Miss Soome 1977] sarnaseks, kuigi mitte välimuselt. Meil oli ühine väike probleem, millest naistel pole kombeks rääkida. Mina jõin vaid harva kõrtsis, oli turvalisem tipsutada üksi kodus. Või ega ma tipsutanud, kulistasin otse pudelisuust ahneid lonkse, mis viisid hetkega korralikku uima. (lk 56-57)
• [Sirkka:] Mulle meeldib raamatuid müüa. Siin ei satu samamoodi kehaliselt kellegi ligi nagu rõivapoes, ei pea otsima pekki ja tselluliiti varjavaid riideid. Raamatutega seostuvad teistsugused unelmad kui kosmeetikaga, kuigi ka need annavad sageli katteta lubadusi. Iga kriminull ei ole põnev ning iga mälestusteraamat ei sisalda head keelepeksu, kuid kõige halvem on, kui armastusromaanid õnnetult lõpevad. Ma vajan õnnelikke lõppe, et vastu pidada. (lk 69)
• [Sirkka:] Mäletan, kuidas saunas ehmusin märgates, kui kõhn ema välja nägi. Puusanukid olid püsti ja küljeluud paistsid ning rindadest polnud muud alles, kui kaks kortsus kotti. Ema oli siis alles nelikümmend seitse, aasta vanem kui mina praegu. Ta vaatab vahel peeglist, kui sinna pilgu heidan, et oma nägu näha. Siis pean naeratama, sest naeratus on mul isa oma, see sunnib ema pildi peeglist kaduma. (lk 70)
• [Sirkka:] Miski ei muuda neid hirmunud öid, näljaseid päevi ning neid hetki, kui peksmine lõpuks algas. Mõnikord tundus see isegi kergendusena: nüüd see toimub, varsti on möödas. Samamoodi tundus Eero minek. Nüüd ta läks, nüüd tuleb häbi, varsti on see mu pealt maha kulunud nagu eelmise suve päevitus. (lk 75)
• [Veikko:] Ma ei suutnud tööd teha, läksin pimedas jalutama. Tähistaevas, armastuse kõrval teine kulunud ning võrdluspiltidega koormatud õnnetuke, oli nagu tähistaevas. Lamasin Clasu kõrrepõllul ja vahtisin seda. Vili oli koristatud, põllud olid jällegi nii madalad, et võis näha naabri kasside kalpsamist hiirejahil. Ka hernehirmutised olid talveunne läinud.

Kuidas jutustada pimedale tähistaevast, kuidas leida sõnu, mis poleks kulunud ega läägete laulude moonutatud? Vaatasin sügisest ilmaruumi ega tahtnud mõeldagi sellest, kui tilluke ma olen selles maailmakõiksuses. Ma paistsin suurem kui ükskõik mis täht.

Olen lugenud liiga palju raamatuid, mis räägivad mulle, mida sügisese tähistaeva all tunda tuleks. (lk 97)

• [Veikko:] Kõndisin tundide kaupa üksi Atlandi kivisel rannal. Kuna oli külm ja udune, polnud muid jalutajaid. Mõtlesin neile miljonitele eri suuruses kividele ja miljonitele randa tallanud turistidele. Mis oli see kinnismõte, mis liikus rannal kõndija peas: on vast imeline, et neist lõpmatuist kividest on igaüks isemoodi. Ja järgmine mõttevalgatus: oi, kivid on erinevad, nii nagu inimesedki. Kas ma olen ilus kivi, mis võetakse kaldalt kaasa ja viiakse kaunistama aknalauda või aiateed?

Kohe sealsamas komistasin ning nüüd ehib lame punaroheliste triipudega kivi mu töölauda, tuletades meelde, et olen samasugune kõlupea kui teisedki. (lk 98)

• [Veikko:] Põen sõnaallergiat. Ma ei suuda lugeda lehti, kus on moeväljendid ning paar korda olen jätnud kindla voodivõimaluse ainult sellepärast, et ta on hakanud rääkima emotsionaalsest intelligentsusest või öelnud, et kaotas oma sisemise lapse. (lk 99)
• [[Veikko:] Paulus ja Platon tahtsid näha näost näkku. Minu jaoks on peegeldus alati olnud väärtuslikum kui tõde ise. Peegeldus on olemas just sellisena, nagu teda näen, kuid tõde... meelsamini istun oma koopas varje vahtimas, kui kõnnin väljas päikesepaistel, et näha ja nähtav olla. (lk 100)
• [Veikko:] Saara tuletas mulle meelde halva Ameerika filmi, mida juhuslikult vaatasin, kui seda eksis kiitma keegi kriitik, keda ma mõistuseinimeseks pidasin. Peategelane oli loru poiss, tegelikult matemaatikageenius. Ta sai võimaluse pääseda vangiminekust, kui hakkab tõsiselt arvutama ning läheb teraapiasse. Poiss punnis esialgu vastu, ja selles osas ma veel talusin filmi. Lõpuks leidis terapeut võlusõnad psühholoogiliste sõlmede avamiseks ning peagi töinas avanenud ja ennast leidnud poiss ülitarga terapeudi kaelas. Viskasin televiisorit kingaga. (lk 101)
• [Veikko:] Nende rootsikeelsetega on hea löriseda. Oskan keelt niipalju, et toime tulla, kuid mitte niivõrd, et midagi nende sõnadest ärritaks. Keegi ei mõistnud minu põhjendust Helsingist rootsikeelsesse maakohta kolimisele. Piisas, et mõistsin seda ise. Ainus viis keelest puhata on minna kuhugi Portugali või Bulgaariasse, kus ma sõnakestki aru ei saa. (lk 103)
• [Veikko:] Pärast isa surma läksin tagasi sõjaväkke, seal ei pidanud asjata mõtisklema. Tapmise õpetamine tundus osalt naeruväärne ja osalt tõene pärast seda, mis minuga oli juhtunud. Kui Rane enese tappis, ei olnud ma üllatunud. Pärast sõjaväge püüdsin õppida ja kirjutasin oma esimese raamatu, ka mõningaid naisi sai neil aegadel vingutatud.

Olin olnud ligi kakskümmend viis aastat sellele kõigele mõtlemata. Olin sellest ainult kirjutanud. (lk 104-105)

• Ema matustel lorises kirikuõpetaja tööd täis eluteest, lastest ja lapselastest ega tihanud öelda, et kogu ema elu oli üks põrgu ning lõppes põrgulike piinadega.

Neil matustel oli mu sisemuses ema matmas vähemalt seitse venda, kes tirisid kogu aeg eri suundadesse. Üks neist leinas päris tõeliselt, üks tahtis võimalikult kiiresti pääseda mustast ülikonnast ja kogu majast ning üks irvitas selle üle, kes oli nutma purskamas. Tasane Aapo luges kaastundeavaldusi ja rääkis kirikuõpetaja ning naabritega seda, mida rääkima pidi. Kas oli igaüks vendadest Kivi isiksuse osa või vajusin ma tobedasse psühholoogiasse, mil polnud mõistmisega midagi ühist? (lk 106)

• [Katja:] Ma tahtsin end seestpoolt soojaks vooderdada ning pitsa mõjus nagu südame ümber mähitud kasukas. (lk 157)
• [Sirkka:] Püüdsin mõelda, et lapsed on tehtud armastamise, mitte vihkamise tarvis, kuid mõnikord olid nad ainsaks avaks, mille kaudu ma oma viha välja valada sain. (lk 167)
• [Sirkka:] Mulle ei meeldi tõsielusaated. Tõelisus on nagu külmaks läinud kaerapuder, see läheb vale suurusega tükkideks ning tundub keelele ebameeldiv. (lk 167)
• [Veikko:] Toimetaja pani ette et romaan avaldataks erandlikult juba kevadel, siis pandaks seda enam tähele kui sügisel, kui raamatud üksteisele jalgu jäävad. See tegi tuska, olin lootnud, et saan kevadel muretult loodust vahtida, õnneks arvas müügipool, et idee on halb, kuna kevadel ei osta keegi muud kui aforisme abiturientidele ja emadepäevaraamatuid. (lk 180)
• [Veikko:] Need inimesed ei julge isegi sugu teha, kuna kardavad, et lastel lööb välja see kolkaküla ja Vantaa segu, mille nad on töö ja vaevaga endast trimminud ja paastunud. Nad on vist eurokodanikud, aga kõik, mis nad oskavad, on raamatutest õpitud. Nad ise ei koge enam midagi, sest telesaated ja muusikavideod on nende eest kõik ära kogenud. Neil on ettekujutus, kuidas armumine või orgasm peab tunduma, ning kui tõelisus pildile ei vasta, hülgavad nad tõelisuse. Nad tahavad kaotada oma juured ja seotuse kindla paigaga ning samal ajal otsivad lootusetult oma lapsepõlvest põhjust, miks nad rahulolematud või haiged on. Kui põhjust endast väljaspool ei ole, peab selle välja mõtlema. (lk 182)
• [Katja:] Vangla õuel liiguti, vangid olid oma igapäevasel jalutustunnil. Paljudel oli punane jope, see muutis vaatepildi pilklikult rõõmsaks, nagu päkapikusumma ringmänguks. Kelle tõmmatud ringis mina liikusin? (lk 286)
• [Katja:] Siiamaani oli aeg olnud läbinisti ootamine. Elu pidi algama kõigepealt pärast keskkooli lõpetamist, siis pärast seda, kui Karri minusse armub, siis ülikooli sissesaamise järel ja lõpuks siis, kui ma buliimiast paranen. Lõpuks mõtlesin ma, et pärast ülikooli on rahamured ja väärtusetuse tunne möödas. Kas ma selle pärast olin lõpetamist edasi lükanud? Hirmus mõte: mu elu ongi siinsamas, vaatab mind kogu aeg näost näkku, mitte ei peida end järgmise saavutuse taga. (lk 288)
• [Katja:] Lund oli vähehaaval tihedamalt sadama hakanud, üksikutele helvestele ei jõudnud enam tähelepanu osutada. Kuidas oli see vana jaapani luuletus värskelt sadanud lumest? Siin ei olnud küsimus milleski niisuguses. Alati sulas lumi lõpuks ära, selle alla ei saanud midagi peita. (lk 289)
• [Katja:] Veikko kutsikal läks korda osa ta uuest raamatust täis pissida ja osa ribadeks rebida. Veikkol tekkis kahtlus, et koer teab kirjandusest liiga palju. (lk 294)
• [Veikko:] Väljakannatamatute päevade ainus hea külg on see, et nad ei kesta lõputult. Ööpäevas on vaid kakskümmend neli tundi ja küll aeg kulub, kui seda purjuspäi mööda saata. (lk 353)
• [[Katja:] Aeg ei ole sirge joon, see on kolmemõõtmeline ämblikuvõrk, milles liikudes võib vahepeal tagasi jõuda, korrata oma viga ja saada uusi võimalusi, leida minevikust inimene, kes on alati olnud tähtsam, kui sa teadnud oled, ja kaotatu tagasi saada. (lk 359)