Vikitsitaadid

Ootamine

Ootamine ehk ootus on ajaveetmine lootuses, et saabub mingi tulevane sündmus. Tavaliselt ei toimu sündmused siiski sel kujul kui oodatud. Eriti kõrgele tasemele on ootamine kui aktiivne nihelemine ja aja möödumise jälgimine arendatud eshatoloogilistes religioonides.

Christen Dalsgaard, "Kas ta ei peaks juba tulema?" (1879)
Julia Margaret Cameron, "Ma ootan" (1872)
Jane Maria Bowkett (1837-1891), "Isa ootamas", s.d.
Heva Coomans, "Penelope Odysseust ootamas" (1900)
Joséphine Houssaye (1840–1914) "Pikk ootamine", s.d.
Maria Dorothea Robinson, "Kolm kalurinaist" (1910)
Martha Wenzel (1859–1943), "Ootav kutsar", s.d.
Anna Berg, "Kas sa tuled varsti?" (1929)

Proosa

muuda
  • Ootama õpime tavaliselt alles siis, kui meil ei ole enam midagi oodata.


  • Heakene küll, kas olete külviga valmis? Kas kastsite lillepotid leigesse vette ja katsite klaasiga kinni? Kas varjasite vastu päikest olevad aknad ja sulgesite nad nii, et toas valitseks neljakümnekraadine triiphoonesoojus? Siis on hästi, nüüd algab igal külvajal energiline ja hoogne tegevus, see tähendab — ootamine. Üleni higisena, ilma pintsakuta ja ilma vestita küürutab ootaja hinge kinni pidades oma lillepottide kohal ja kisub pilkudega võrseid mullast, mis peavad tõusma.
Esimesel päeval ei tärka midagi; kuid ootaja vähkreb öö läbi asemel, suutmata hommiku saabumist ära oodata.
Teisel päeval tekib salapärase mulla pinnale hallituslaiguke. Ootaja rõõmustab, et see ongi esimene elumärk.
Kolmandal päeval ronib midagi pika valge jala otsas mullast välja ja hakkab kasvama nagu hull. Ootaja juubeldab peaaegu valju häälega, et ongi käes, ja hoiab esimest võrset nagu silmatera.
Neljandal päeval, kui võrse on juba võimatult pikaks veninud, poeb ootaja südamesse rahutus, et äkki on umbrohi. Peagi selgub, et säärane kartus polnud aluseta. Need esimesed, pikad ja peenikesed, mis lillepotist võrsuvad, on alati umbrohi. Ilmselt on see mingi looduseseadus.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 18


  • Vahest võiks kogu meie ajastu elustiili iseloomustada sellega, mida praegu mõistetakse ootamise all; see on staatiline ootus, mis sõltub täpselt ette määratud ja kellalt kinnitust saanud sündmusest; samal ajal muiste, kui loodi legende pühakuist ja kangelastest, oli ootus vaimustav, ärev, ühiselu toidetud hingeseisundite paisumine ülima erutuseni; üheainsa inimese ootusse oli keskendunud terve rassi või rahva elujanu ja lunastusihk...
    • Mircea Eliade, "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 22


  • Eelootus! Tomile tuli korraga pähe, et eelootus pakub talle suuremat naudingut kui kogemus ise. Kas see jääbki nõnda? Kui ta istus õhtute kaupa üksi, sõrmitses Dickie asju, vaatas Dickie sõrmuseid oma sõrmes, Dickie lipse või musta alligaatorinahast rahataskut, kas ta nautis siis eelootust või kogemust ennast? (lk 121)
  • Kõige halvem märk oli see, et Roverini, kes seni oli olnud Tomiga väga sõb­ralik ja avameelne, ei poetanud Veneziast leitud kohvrite ja maalide kohta poolt sõnagi. Tom askeldas terve öö ja terve päeva, et kõik ärasõidueelsed pisiasjad korda ajada, maksta Annale, Ugole ja kaupmeestele. Ta ootas, et iga hetk tuleb politsei. Alles viis päeva tagasi oli ta rahulik, nüüd aga ähvardas ärev ootus südame seest süüa. Tom ei saanud magada, süüa ega rahulikult paigal istuda. Anna ja Ugo tundsid kaasa, sõbrad muudkui helistasid ja küsisid, kas Tom teab kohvritest midagi — see tundus saatuse irooniana ja oli Tomile liig. Saatuse iroonia oli ka see, et Tom tohtis ärevust, lootusetust ja ahastust välja näidata ning see ei äratanud kelleski kahtlust. Kõigi meelest oli see loomulik, sest võib-olla oli Dickie tõesti mõrvatud; kõigi meelest oli paljutähendav, et kõik Dickie asjad olid kohvris, isegi pardel ja kamm. (lk 186)
  • Tom kujutles, kuidas ta tõstab jala Kreetale, sellele piklikule saarele, mida kroonivad kuivad sakilised kraatrihuuled, kujutles laeva sildumisel puhkevat melu, poisikesi, kes kipuvad pakke kandma, et saada jootraha, ja seda on Tomil külluses, tal on raha kõigeks ja kõigile. Ta nägi kujuteldaval sadamasillal nelja liikumatut kuju, kannatlikult ootavaid Kreeta politseinikke. Ühtäkki ta kangestus. Kas edaspidi viirastub talle kõigis sadamates, et politseinikud ootavad just teda? Aleksandrias? Istanbulis? Mumbais? Rios? Sellele ei tohi mõelda. Tom ajas selja sirgu. Ei maksa reisi kujutluspiltidega rikkuda. Isegi kui sadamasillal seisavad politseinikud, ei tähenda see... (lk 191)


  • Vangla on ju tavaliselt mõeldud karistusena. Aga kas süütult või mitte, me kõik istume oma elu jooksul aastaid ootamisvanglas. Oleme seotud kohaga ja ajaga, kõik elu normaalsed protsessid on enam¬vähem ära lõigatud või takistatud. Ootajal on sama vähe vabadust kui vangilgi.


  • [Alain de Carnillac:] Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida. Ja võib-olla ei leia ka siis midagi.


  • Rindel ei ole nii hirmus, nagu näib kirjelduste põhjal või raamatust lugedes. Üldse parim viis hirmust vabanemiseks on siseneda sellesse, mis hirmu tekitab. Kui kardad eesliini, siis sõida piinavast tundest vabanemiseks eesliinile. Meid kõiki ähvardas pidev ümberpiiramise oht. Aga vaevalt suudab keegi uskuda, missugune kergendus sind haarab, kui miski tõepoolest toimub, kui selle asemel, et oodata ja närveerida, tuleb tegutseda. Ka ümberpiiramine ei ole nii hirmus kui selle ootamine ja selle kirjeldused. Ja sõda isegi ei ole nii kole kui selle ootamine või distantsilt meenutamine. Temasse sisse minemine on parim arstim hirmu vastu.


  • Paljud välismaalased töötasid ja elasid samade survete ja pingete all. Kannatasid samuti enese lõhestumist kahe purunenud maailma vahel. Lootsid oma lastele, lootsid uuele sõjale, lootsid venelaste äkilisele meelemuutusele, töötasid, käisid koos ja ootasid. Aga kui kaua suudab üks inimene oodata?
  • Elin Toona, "Sipelgas sinise kausi all", 1991, lk 14


  • Ajal enne elas ta Huskvarnas Faktorigatanil kolmekorruselises majas.
Tema isa oli päästetöötaja ja tuletõrjuja ning hukkus tulekahjus 1965. aastal.
Seal oligi murdepunkt, mida ei saanud eluilmaski maha kustutada. Sellel kohal oligi kalendris eraldusjoon. Aga ta oli kõigest seitsmeaastane. Mida teadis tema mõistest "ei iialgi", mis teda kogu ülejäänud elu jälitama jäi? Mitte miski, mis on nii iseenesestmõistetav, ei saa ju ühe sekundiga olemast lakata. Justkui poleks seda kunagi olnudki? Isa kingad olid ju ikka esikus, kuhu ta need jättis. Tema hambahari oli vannitoas ja ootas teda. Raamat, mida nad olid koos lugema hakanud, lebas lahtiselt öökapil. Oli ju selge, et ta peab olemas olema. Praegu on ta lihtsalt surnud, aga ta tuleb hiljem.
Kuid aastad läksid ja kõik jäi hiljaks.
Aga väike poiss oli ikka veel alles.
Asjatult ootas ta, et kõik oleks jälle nii nagu ennegi.


  • "Mida sa siin õieti teed?" küsib poiss.
"Ootan sõpru."
"Sõpru? Need on need nelinurksed pildid Facebookis või?"
Ma noogutan. "Neid ma ootan."
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018, lk 50


  • Ma ootan sama himukalt lõppu, nagu ma kunagi ootasin alguseid. Ja samas ma tean sellegi ootamise tühisust. See tühisus, see tühjus on viimane kannatus. Ma ei tea, kui pikk ta on. See on kindlasti depressioon, aga mida muudab, kui anda olukorrale meditsiiniline nimi? Mida muudab, kui leevendada rohtudega seda olemuslikku kannatust? Depressioon on tõene seisund.


  • Muidugi, Linn on ammugi kirja pandud, pärast Baudelaire'i võib Linna kohta lisada veel ainult ääremärkusi või isegi ääremärkuste ääremärkusi, aga sellest ei ole midagi, sest teha tuleb seda, mida teha saab, enamat jumal ei ootagi – kui ta sedagi ootab: ootamine ja lootmine on rohkem inimeste asi, nagu paast ja palvedki.


  • Kõige pikem periood oli vist neli-viis aastat, kus artikkel pendeldas toimetuse vahet ja lõpuks toimetaja ütles, et ei sobi. Siis lähed uude ajakirja, proovid seal. Tänapäevase projektipõhise majandusega ... noh, selleks ajaks polegi sul enam seda uuringugranti. (lk 67)
    • Tiiu Koff, intervjuu, rmt: Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019

Luule

muuda

Kusagil ootab üks maja -
mäleta, mäleta!
Kannata, kannataja,
kusagil ootab üks maa...

Kusagil ootab üks maja,
kusagil ootab üks maa -
kannata, kannataja:
südant neist lahti ei saa.


Kuid tean, et tühjast kärkimisest
veel põuapiin ei vähene.
Jääb pakitsema sada ootust,
suur äike alles läheneb.

  • Helgi Muller, "Põuavälgud", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 15


aga päeviti silmapiiril
on mere sees piimvalge saar

mida pidasin nii kaua laevaks
mis minuta minna ei saa
ja ei pane ootamist vaevaks
nüüd ma tean et seegi on maa

  • Viiu Härm, "*tika rand tema kadakaseljad...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 13


Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

Nende kannatlik ootamine kulisside taga,
kostüüme seljast võtmata,
grimmi maha pesemata,
liigutab mind enam kui tragöödia tiraadid.

  • Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23


Ootasime, ootasime midagi ei tulnud
ootasime justkui mingit tähtsat külalist


Vanasõnad

muuda
  • Igavam ootus kui lootus.
  • Kes kaua ootab, kauni saab.
  • Ootaja õnge tuleb kala.
  • Ootajal ohjad kaelas.
  • Ootajal pikad silmad.
  • Ootamata võõras, varumata vara.
  • Seitse ei oota üht.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ootamine&oldid=128845"